Läppar siis nüüdseks garantiis:/ Deem te lihtsalt ei kujuta ette, kui suur sõtluvus mul oma Acerist ikka on. No, mis teha, selle veits vähem kui 2 aastaga on ta nii omaseks ja koduseks saanud, et teised läpakad on kuidagi mu käte vahel nii kohmakad ja teatud tavapäevased netilehed raskemini kättesaadavad. Kurb see, et pean vist uue aku ka ostma, ei ole just eriti tore niigi kallile läpparile veel midagi kallist juurde osta:/ (nõme, et see aku garantii vaid 6 kuud on:S). Aga loodetavasti saab läppar korda. Räägiks siis veidike ka eilsest. Enne pidu tegime kodus soojenduse jookidega, et tuju üles kruttida (mainiks seda, et järjekordselt ei küsitud minult alksi ostmisel doksi- hakkan vist vanaks jääma:/). Heh meil kulub alati peoks ette valmistamine nii kaua aega (mitte, et me selle aja jooksul ennast krohviksime aga juuksed, küüned, meik, dušš vms- see ikka võtab ju omajagu aega) Läksime kesklinna bussiga ja seal edasi jala klubbi. Jõudsime ikka meeletult vara, saal oli päris tühi. Nagu alati, meil sellest poogen ja tegime veel ühed dringid- coola rummiga vaid ju 1,5 euri, why not then! Libistasime need omale sisse ja jäime head muusikat ootama, mis õnneks saabus peagi. Kahjuks aga pean tõdema, et poole peo muusika oli ikka vägagi mööda. Ja siis veel see superstaari ninnunänu Kevin J. Oh my God, pidime Kairiga lihtsalt magama jääma, õnneks hoidsid meid üleval karjuvad tsikid ja üks tüüp, kes usinalt kaasa laulsid. Tsiisas kui mitu laulu ta veel laulis, polnud pooli ennem kuulnudki. Looda sa, et seekord piirduti nendega, ta neljaliikmeline fan club tellis veel lisaloo ka :S Pärast seda saime uuesti lihaseid treenima hakata. Deem ma oleks pidanud ikka baleriinikad jalga panema, oleks veits vabamalt tundnud. Aga see selleks. Tegime veel jahutuseks dringid ja asusime nüüd juba koos klaasidega tantsima (just siis peab midagi head kõlama, Murphy seadus või nii :D ). Seekord oli päris tore, ei pidanud piirduma kahekesi tantsimisest (nujah nagu me seda enne teinud oleks). Meiega liitusid ikka igasugused noormehed. Üks oli lausa nii lahke, et sheeris oma jooki meiega (mõtlete, et no on ikka mees, oleks võinud siis välja teha, aga mis seal ikka, ju siis tal MASU, hahahaa). Kahju, et pidu nii vara jälle lõppes (no kell 4 on ju vara, võiks ju 6ni olla :D). Võtsime oma üleriided ja asusime kodupoole (ja seda seekord isegi mitte kahekesi, meid saatsid 2 noormeest). Suht koom on ikka seletada inimesele 3 korda, et ma käin ülikoolis ja ei õpi meditsiini :D. Aga muidu oli päris huvitav kodutee, mis ei tahtnud kuidagi meie koju viia (küll oli soov Pärnusse minna, siis jälle  Maasikasse jne) Teine kordki! Heh Kairist (heaks juhuks:D) ma parem pikemalt rääkima ei hakka, ootame parem selle ära, kui ta ka blogi püsti seab ja sheerib oma versiooni (mitte, et ma midagi muutnud oleks, vaid pisidetailid, pisidetailid jäävad meie mällu). Kuna kell oli päris hommikus, siis ei näinud me mõtet enam magama minna (rong läks ju 7:40), kuigi ma vist veits tukastasin Kahe ja poole mehe vaatamise aeg. Kairi oli selleks ajaks juba asjad valmis sättinud, et saaks kohe hakata minema. Rongis oli ikka vääääga igav, isegi inimesed olid nii tavalised- ei mingit emotsiooni sellest sõidust. Sõbrants isegi tukastas mõneks hetkeks, hiljem kuulas  selle peletamiseks muusikat.  Läksin maha Jõgeval, vend juba ootas mind seal. Nüüd ma siis olengi Põltsus- üdsegi mitte unine, võib olla veidi väsinud. Arvatavasti piirdub mu puhkamine vaid tänase öise magamisega. Okii tsauubakaaa, ei viitsi siin lauaarvuti taga kauem passima, väljas ju ilus ilm. 

:Skuul, :Skuul, :Skuul

Tänase päeva rahulik hetk maha istuda ja blogi kirjutada. Hommik algas järjekordselt enne äratuskella. Nimelt helistas mulle kursaõde, kes küsis, kas ma K&Hsse lähen (millest eksamiks valmistumise pärast olin sunnitud loobuma). Märkasin pärast kõne lõpetamist, et kursavend oli mulle kell 2 öösel saatnud sõnumi (ju siis olin piisavalt sügavas unes, et seda varem märgata/kuulda). Sisu oli siis järgmine: Pliis ärata mind kell 9 kui sa ka petsiga sinna büroosse tuled. Nagu arvata võib, siis see äratamine jäi kahjuks ära, sest ärkasin ise 9:45. Vaatasin üle netis kooli kohta info ja äratasin kursavenda msn-is, kuigi ta ei reageerinud sellele:/ aga mis sest ikka, vast ka tema sinna siis ei läinud :D Jätsin väikese ajavaru, et koolis veel veidi materjali üle vaadata. Enne bettoni ühikat suutis mu pilku köita palja ülekehaga (heh kusjuures ütlesin kogemata sõbrannale pärast, et palja alakehaga- no millele ma küll ei mõtle eks, pardon) noormees, kes hakkas vist demostratiivselt (kusjuures olin ainuke neiu seal läheduses) oma jõudu näitama (kukkus lampi bussipeatuse konstruktsiooni kasutades lõuga tõmbama). Ei no pole midagi halba öelda, keha oli (Y). Loomulikult üritasin ma jätta mulje, et see mulle ei mõju (hahaaa ja muidugi). Enne eksamit viisin ära selle jubeda raamatu (vabandused mu arvustuse pärast), millest ma eelmises blogis rääkisin. Kuna aega oli veelgi jäänud, siis kasutasin juhust ja käisin ka õppekorraldusspetsialisti juures, kus täitsin avalduse, et saada 50% soodustust vaktsiinidest (puukentsefaliidi), miks mitte:P, kui selline võimalus antakse. No ma ei kujuta ette, mis jalaga ta küll täna voodist välja astus aga tema külm suhtumine oli ikka nii sõnuseletamatu. Ütlesin, et mille asjus tulin ja ta küsis kohe, et kas olen juba avalduse ka teinud (ei teadnud ma sellest midagi). Ütlesin siis, et ei. Mispeale ta viskas sõnagi lausumata mulle avalduse nina ette. Nujah egas midagi, hakkasin seda täitma, polnud õnneks väga keeruline, kuigi mu peas tekitas küsimärgi üks lünk “Lisa“, mis oli kohe pärast kontonumbrit. Küsisin, et mida ma sinna pean kirjutama. Ta suht nähvas, et tšeki numbrid (no KURAT küll, kus ma peaksin teadma, ega ma selgeltnägija ju pole). Sõbranna oli ikka väga üllatunud tema käitumisest, ta poleks uskunud, et nii ülbelt võib mõni teenindada. Ise olin juba kursis õppekorraldusspetsialisti hoolimatu ja ükskõikse suhtumise, seega ei mingit suuremat üllatust. Täitsin siis selle vajaliku lünga ja läksime kiiresti eksamile. Oi see oli ikka KIRVES, no tõesti ma ei tea, kuidas saab nii keeruliselt küsida või nii konkreetselt, et ei anna vastusega laveerida:/ Olin eksamil vähem, kui oli ette nähtud, lihtsalt ei pidanud enam vajalikuks seal leiutada ja oma pead piinata, kui sealt niikuinii midagi mõistliku välja pigistada ei anna (mainiks ka selle ära, et õppejõud ei jõudnud ka sinna tulla, meid nn valvas raamatukogu töötaja). Parklas nägin bussi koos Piiteriga (täna oli ju see nn ekskursioon Trtus). Üritasin siis kuidagi märkamatul sellest mööda minna (raudselt ikkagi mind märgati). No sorry tõesti aga mul on täna väga palju muudki teha (njh va praegusel hetkel). Seadsin sammud kodu poole, kus mind peatas reisirong. Rääkisin samal ajal emaga, et kuna, kuidas ma kodulinna lähen. Pärast rongi märkasid mind kursavennad (nende nimesid ma lihtsalt pean viisakusest ära märkima: Rait ja Roman), üks neist käega viibates, et peale tuleksin. Loogiž et läksin. Ise nad pidid minema Lõunakasse, aga kuna mu kodu asub suht selle lähedal, siis no miks mitte ka mind enne ära visata. SUURED TÄNUD! Võiks igapäev mind selline luksus tabada. Kusjuures gümnaasiumis käies juhtus seda tihti, kui mõni klassivend mulle heastpeast küüti pakkus (haha elasin ju vaid umbes km kaugusel). Mõnus, kui selliseid inimesi mu elus ikka on :D Kursavennad olid üllatunud, et ma igapäev sellise pika maa maha käin. Respect mulle :P Üks ütles, et ta ei viitsi isegi bettonist Metsamajja minna (heh kõigest ju 10-15 min. tee). Aga, mis teha, kui mulle ei meeldi bussiga sõita (rääkimata, siis ühistranspordist). Lisaks ütlesin, et mõnus tasuta trenn ka ju :D:D Okei need on siis praeguseni kõige tähelepanuväärsemad toimumised. Hakkan varsti sööma ja siis ootan edasi, kui mu naaber (kodulinna) mulle helistab, et saaksin kätte läpaka tšeki ja viia talle oma kott koos kõige vajalikuga, et ma homme väga palju asju kaasa ei peaks tarima. Lõunakas siis tegelen selle mure likvideerimisega ja õhtuks söögi ostmisega. Ahjaa pean veel bussipileti ka ostma, et õhtul kuidagi lihtsamalt kesklinna saada. Lähme täna Kairiga klubituurile, vast saab siis need mornid mõtted ka peast. Ma ei tea, mis needus või Murphi seadus see on, aga alati enne pidu peab midagi juhtuma (on see siis pettumine kelleski, eksam, lihtsalt nõme ilm...). Nagu näha, siis pole ka seekord mingi erand. Aga olgu, nüüd ma sööma!

Hope for the best!

....kõige lihtsam viis alustada :) Tänaseks olen 2 päeva järjest toas passinud (loe õppinud"). Täna sain teada, et olin teisipäevase KKõiguse arvestatud saanud (jeeiiii). Te lihtsalt ei usu, millist jura (enda arust) ma sinna kokku kirjutasin. Vast on see blogimine mu jutusoone avanud ja mu jutt tundub veenev ka siis, kui teemaväliselt töösse vastuseid kirjutan. No sorry tõesti aga see raamat (Keskkonnaõigus. H. V.) on lihtsalt NII igav. Ma ei suuda lugeda teksti, mis räägib mõistete erinevatest käsitlustest ja arusaamadest. Õnneks see lugemine nii lootusetu (kuigi mainiks ära, et pidin mitu korda magama jääma) polnudki, sest näited olid päris head (Y) Reedel on siis viimane (loodetavasti) eksam, mis tõotab tulla päris kirves. Ma ei tea, mis toimub aga ma EI SUUDA keskenduda konspektide lugemisele (nendes on veelgi rohkem mõisteid). Lisaks sellele otsustas õppejõud eile saata eksamiks märksõnad, mis on suht copy paste ainekavast (geenius missugune eks). Viimased kuu aega(isegi vist rohkem) otsustas ta, et ei ilmu me loengutesse kohale. Eriti tore on see, et ei mingit teadet selle kohta. Ei ole just väga tore ennast kooli vedada ja siis avastad, et pead 3h tühja passima (järgmise loenguni). Õnneks pidin seda kogema vaid korra, kui mõtlesin, et äkki viimane kord õppejõud ikka otsustab tulla ja räägib iseseisvast tööst. Aga kus sa sellega. Ei ole tal meie jaoks aega (muideks olevat ta mingile teisele kursusele öelnud, et ta pole meie loengu ajal aega, sest ta peab siis kuskil mujal olema...jne) Ei no tore küll eks, lihtsalt lampi keset kevadet tekib tal midagi tähtsamat. Aga, mida ma ikka torisen :D Muideks tujust rääkides on ikka suht (N). Mu läppar otsustas nüüd (eriti sobival ajal nagu alati) otsad anda. Pean viima garantiisse, et siis loodetavasti 2 nädala pärast uues kuues tagasi saada. Mõtlete, et kuidas ma siis siia veel blogin, kui endal arvuti kööga. Õnneks (ptui ptui ptui) on see tiburull laadiaga ühendades ergas olnud ja seda suht ausõnapeal. Aga olks Cross your fingers! sest ma nüüd õppima, püüaks veits sellele ka keskenduda enne, kui mõni üldse otsad annab.

Suudan seda isegi 10 korda järjest kuulata, liiga hea lihtsalt! 

Kui kõik planeeritud lendab vastu taevast ja kõik kordub nagu hoiaks repeat nuppu all :(((

"Tänks!!!"

Ei olnud just kõige tavalisem pühapäev! ;)

Nüüdseks on siis Tallinnas käidud ja Tln Lillefestivali jaoks oma töö teostatud, jääme siis tulemust ootama. :D Elege pidime kokku saama Puhu-Ristis, kuhu oli ka tulnud Liisa. Otsustasime, et targem oleks, et ta auto Selku juurde jätaks (kusjuures teadmiseks, et seda passis G4S- isa tegi nalja, et oli nad sinna autot valvama jätnud, kui sõbrants autosse istus, siis sõitsid nad minema- VOT Sulle nalja :D, võimalik, et sõber jäi mu isa juttu nii veel uskuma). Just õigeks ajaks jõudsime tagasi kokkulepitud kohta, kus meid peale võetakse. Teised neiud olid juba autos. Tln- Trt mnt oli tavaline nagu ikka, tegime veel peatuse Kosel, et keha kergendada. Rääkisime Elega nii kaua juttu. Ta on ikka väga lahe, sa ei pea kunagi piinlikust tundma, kui lähed kogemata sina peale. Nojah vähemalt meie puhul on see kergem, oleme ikkagi temaga nii palju suhelnud (2 erinevas aines), lisaks sellele ka ta kodus käinud (vast see loeb ka midagi :D). No paljud ikka saavad öelda, et on õppejõu kodus käinud, vast mitte paljud. Me juba suhtleme vabalt ja usun, et ta ise on ka rahul sellega, et me temaga nii ametlikult ei suhtle (vähemalt aineväliselt). Uskumatu, et me selle raske töö kõik teostasime vaid ühe päevaga. Huvitav oli see, et väga palju välismaalisi seal liikus (sakslasi, rootslasi, hiinlasi vs jaapanlasi- ei osanud pilusilmsuse järgi kahjuks tuvastada). Igatahes see pilusilm (vabandust, kui nüüd selle sõnaga kedagi solvan) pakkus meile korralikult nalja. Tüüp vedas käruga omale mulda, tagasi tulles täiskäruga ta lausa lendas sellele järele (vot selline hoog oli sees, et ei suutnud isegi väga hästi oma sõidukit kontrollida). Heh mõni nüüd võib arvata, et raudselt käis käntsa oma suure mullakoormaga, aga kus sa sellega. Hoopis pärast tuhinaga veetud teist koormat oli ta jaks otsas ja kulistas pärast seda omale vett sisse (see oli tema selle päeva viimane kärutamine Tornide väljakul). Lihtsalt nii naljakas oli vaadata, kuidas ta näitas oma nn jõudu, kuid ikkagi ei suutnud ta rohkem, kui kaks koormat. Ei jõudnud ära lugeda palju kordi me oma alale mulda vedasime, no vast 15 korda raudpolt. See selleks :D Vahepeal käis üks sakslane (pikk noormees, plats nr14) mu käes küsimas loodi (õnneks ikka inglise keeles), lubades selle varsti tagasi tuua. Jajah varsti :D see kestis küll vist tund aega (nii vähemalt tundus). Jõudsin vahepeal juba muretsema hakata, et äkki pätsas selle veel ära :/ Õnneks mitte, tõi tagasi ja tänas ilusti. Nimetaks siis selle ka ära, et oleme ka nüüdseks telekas olnud, suures plaanis ikkagi Liisa, kes "tänu" meile oli sunnitud nendega intervjuud tegema.

Kuna kell on juba 12 läbi, siis ma väga palju kirjutada ei jaksa, parem lisan mõned pildid, et oleks mingigi ettekujutus me pühapäevast:

Lisaks siis ka veel: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-tornide-valjakul-toimetasid-rohkem-kui-100-aednikku.d?id=46424403#!/11350475/pilt.delfi.ee

Heh, ma lausa pean selle kohe ära rääkima. Läksin kööki, kus isa ja ema sõid. Isa rääkis, et oli mind unes näinud (okei, mis seal imelikku, eks me kõik ole kedagi teist unes näinud). Aga point on selles, et nägi seal ka mu noormeest (ise olen vaba) väga selgelt ja võib olla tunneks ta veel päriseluski ära. Ütleski, et vaatab siis, kas läheb täppi või ei :D (endalgi huvitav). Tundemärkidest sain kahjuks väga vähe teada: minust pikem(heh nagu väga lühemaid saakski olla), tumedad lühikesed juuksed („nagu eestlane ikka“ ütles ta), sale. Me (selle noormehega) olevat tahtnud veel veits svipsis peaga autoga sõitma minna, mispeale isa keelas ja noormees ütles, et pole midagi joonud, haaras siis pudeli (vist viski) ja kulistas seda endale sisse. 

Jääme ootama siis seda noormeest ;)

Kõik ei ole veel kadunud!

Lihtsalt ei usu, mille ma suure tuhnimise peale üles leidsin:D (oma I blogi sissekande). Kahjuks ei saa seda kuidagi sama koha peale tagastada:/ seega ainuke variant on copy paste.

Me and here?

from Smile ! - It's free ! by Pillu

Nagu pealkirigi ütleb: "Me and here?"- Mina, kellel on lausa foobia kirjandite vastu, olen nüüd hakanud blogi pidama. Ei saa päris arugi, miks ma selle tee jalge alla võtsin, ju siis on mu hinges liiga palju, mis tahaks välja saada. Ma ei hakka rääkima oma eelmisest nn blogi eelsest elust...seda kokku võtta ühe päevaga oleks liiga müstiline ja kohati võimatu (ikkagi 21a), see aga ei tähenda, et lausa puhtalt lehelt või mõne jaoks poole pealt alustaksin...luban, et mõni seik kajastub ka siin.

Okei, let's start now...!

Eelmisel õhtul olin äratuseks määranud kella 10:09, jah just 09, mitte 00...kusjuures see on mu nn väike kiiks, naljalt ei leia mu telefonist äratusaega 00-ga...aga see selleks. Hoolimata oma müstilisest äratusajast, pidin ikkagi ärkama varem:/, st et olin sunnitud. Nimelt oli mu majutaja (muidu tore ja sõbralik) otsustanud tolmuimeja oskusi proovile panna...kolistas naabertoas nii nagu seal oleks mõni hullumeelne oma emotsioone välja elanud. Olgu ma võin harjuda selle undamisega, aga kui läheb juba suuremat sorti mööbli ümber tõstmisele, kappide ja sahtlitega kolistamisele,  siis ei ole see küll eriti tore. Ma kipun viimasel ajal liiatigi ehmuma, seega vaene mu "koolibri" süda:/ Koos majutajaga läks ka mu uni, lihtsalt  ma ei pidanud enam vajalikuks piinata end pooletunnise unega, mis lõppeks äratuskella helinaga, hakka siis oma süda sellega veel kuidagi häirima :D Ajasin siis end üles....vaatasin, mis FBs head ka toimub (viimasel ajal on seal kooli kohta vägagi palju informatsiooni leidunud, et ÕIS on selle kõrval köömes).

Kuna meil akna taga käib vilgas ehitus, siis selle summutamiseks on mõnus kruttida raadiost uus hea sõber PHR (Power Hit Radio), parajasti tuli JÄRJEKORDSELT Alexandra Stan- Mr Saxobeat (rekordiliselt olen PHRst kuulnud 6 korda ja seda 1,5h jooksul (Y), vot see on tase:D). Pärast hommikusööki tuli msn-is rääkima P, kes kuidagi ei suuda pidada päevikut/märkmikku, st. et ta ei tea kunagi (okei veits liialdusega), mis koolis toimus/toimub/toimuma hakkab ja siis olen mina see ullike, kes talle kalendrit mängib. Kuna ma olen paratamatul selline abivalmis (ei taha küll kiidelda), siis ei võtnud see vastamine mul ka "tükki küljest".

 Enne  kooli minekut sõnumineerisin kursaõele, et teaks, mis mind koolis ees ootab. Kokkuvõttes: väike loeng ja siis liiklusmärgi detailne skitseerimine. Kuna ma ei pidanud seda kuigi harivaks, siis otsustasin koju jääda ja eksamiks kokkuvõtet tegema hakata (selleks on mul kulunud juba nädal aega). Kuna Pips oli mõni päev tagasi ettepaneku teinud neljapäev välja minna, siis haarasin ma sellest kinni ja helistasin talle. Minu kurvastuseks pidid mu kõrvad kuulma: "Telefon, millele te helistate..." Ega siis midagi, teen oma kokkuvõtet edasi:/ Õnneks võttis Pips minuga ise kontakti :D Käisime niisama jalutamas, "tutvustasin" talle veits oma kooliteed. Ta oli vaimustuses, kui kenad majad ja kui roheline seal ikka on. Vahepeal suutsid meie jutustamist "segada" mingid tundmatud noormehed, kes lehvitasid meile parklast (sellel nädalal juhtub seda üpris palju, et keegi võõras lehvitab või "Tere!" ütleb...ju siis olen tuttav või pakatan sõbralikkusest :D), Pips kusjuures arvas, et mu sõbrad...aga võta näpust, ei olnudki:/ Haha väike egolaks! Ja nüüd edasi...rohelust siin tõesti jagub, eriti veel praegu kevadisel ajal, kus kased lehtedes, toomingad ja kirsipuud õitsemas. Wow see on ikka nii ilus, tunne nagu ei elakski linnas, vaid kuskil külakeses. Okei, okei, mis ma siin ikka jahun sellest nii pikalt :D Parem räägin, mis edasi sai. Ükshetk tekkis isu jäätise järgi, siis otsustasime sammud seada Lõunakasse, kus suureks avastuseks olin mina täna ainuke rahaboss. Kuna ma pole kitsi, siis hääle sõbranjele võib rahakoti suud küll paotada. Istusime parklasse ja asusime jätti mugima, kuid peagi hakkas vihma tibutama ja me (suhkrust nagu me ikka tehtud oleme) suundusime poodi sisse tagasi. Vaatasime veits ringi, kuna kell oli juba õhtus, siis Pips pidi kahjuks bussipeale minema (olin lubanud ennast juba mujale). Kuna bussini oli aega 10 mintsa, siis olin lahkelt nõus temaga niikaua aega viitma. Pärast ta lahkumist suundusin toidupoodi, et külmkappi täita. Nüüdseks on mu kõht head ja paremat täis ning jälgin Eurovisiooni 2. pooltfinaali.

Uskumatu, kui palju ma kirjutada suutsin!

(Ja seda veel...nagu mu lapsepõlve parim sõbranna kirja alla kirjutas: „Ära kirjavigu loe!“ kehtib ka mu blogi kohta;))

Rääkisin siin üks päev, et nõme eksam on tulekul. Nüüd võin öelda, et see on läbitud ja POSITIIVSELT :D (hinnet ma veel täpsemalt ei tea, aga suv sellest, peaasi et tehtud!!!) Aiaplaanidega sain ka omadega mäele- esitatud ja hinne käes. Lausa jube mõelda, kui kaua see mul veel aega võttis. :/ Oli vaja ju pärast vaheesitlust uuesti midagi parandada (nagu meil kõigil). Kusjuures sain sellel nädalal teada, et peame reedeks (ehk tänaseks) tegema 2 aiaplaani, mul oli olemas vaid üks plaan taimestusega. Siis tundus see teostus küll suht ülemäära võimatu. Nagu näha mu nädala tegemisi, siis aega ju selleks küll ei tundunud olevat. Õnneks sain kolmapäeva õhtul valmis meisterdatud ja ei pidanud pärast Viljandi trippi enam sellega rassima, niigi väsitav päev ju. Viljandis visandasime mõned sketsid ja kuulasime Piiteri ja Belli asjalikku juttu (ja see polnud sarkasmiga öeldud). Pidime tagasi jõudma hiljemalt kella 3-meks, aga jõudsime hiljem. Kursaõde pakkus meile küüti ja viis meid kesklinna (tänud talle), ta ise oli tööle hiljaks jäänud (õnneks vist ülemus suhtus tema etteteatamisse päris okeilt). Tegelikult hiilisime ise ka koolis minema (Bell tahtis veel midagi rääkida, aga kuna tahtsime kiiresti kesklinna saada, siis pidime märkamatult vehkat tegema (õnneks ei midagi ülitähtsat). Sõbranna jäi aga bussist ja rongist maha (iroonia), seega passisime Taskus (pisike pissipeatus sealhulgas, olime ikka korralikult pool päeva pidanud nn kannatama) ja käisime bussikast läbi, et vaadata, kuna järgmine läheb. Õnneks selleni polnud väga palju jäänud. Võttis siis automaadist raha ja ostis pileti. Säras veel sellepärast, et bussipileti hinnad on langenud. Enne olevat 20 senti kallim olnud, asi seegi ju. Sõbrants otsustas siis, et saadab mu koju. Poolel teel ta pöördus tagasi, kuna kellaaeg järgmisele bussile oli saabumas. A kuna ma ei viitsinud veel koju minna (no mida ma passin seal, telekat ka ei viitsi väga vaadata, netis ka suht pläss passida), siis saatsin ta uuesti bussikasse tagasi. Heh- “sina saadad mu koju ja siis mina saadan sind põhimõte“ :DDD 

(foto Signe FB albumist....loodan, 
et sa ei pahanda selle copy-misest)

Kell oli ikkagi veel päris vara õhtune, seega otsustasin sõbrale helistada ja temaga kokku saada, a ta polnud enam Trtus. Kutsus küll enda juurde, a ma olin selleks liiga väss, et taluda veelkord bussiga sõitmist (ja seda vaid mõneks tunniks). Ega siis midagi seadsin sammud kodu poole, käisin veel poest ka läbi, et õhtuks midagi head varuda. Õhtu möödus päris rahulikult (va mu naaber, kes õige varakult magama kobis ja suure häälega norskama kukkus). Jagasin kursavennale veidike näpunäiteid aiaplaani tegemise osas (heh, nagu ma ise mingi pro oleksin) ja vaatasin samaaegselt filmi. Mõnikord ma ikka suudan mitut asja samaaegselt teha (egolaks). Täna siis vist viskan veidike jalad seinale ja libistan jäist drinki, et olla valmis homseks hoolsaks õppimiseks. Pühapäeval lähme aga Tln, LÕPUKS OMETI!!! (kuigi pole just väga hea ajastus). Arvan, et nüüd oleks hea aeg näidata ka plaani, mille füüsiliselt ka teostame:

Eriti usinad saavad ka kohapeale vaatama minna :P (Tornide väljaku pargis
27. maist 27. augustini 2011, plats nr 19)

Seega GOOD LUCK TO US!!!

“On vaja, et keegi sind vajaks ja ootaks“ (Jack London)

Nüüd siis suutsin end ka arvuti taha parkida. Täna on olnud ikka päris tegus päev, kuigi mu päev algas alles lõunast. Käisime täna E.V kodus aialippe värvimas (Tln LF jaoks). Nagu vauu, milline ta kodu välja näeb (2009.a Kauni Kodu tiitelgi olemas). See asub Tartu ääres, üpris uute majadega rajoonis. Ta elamine on reaalsus minu unistusest :D Tegelikult ka, ma ei hakkaks ju ometigi ülistama, see lihtsalt on nii minulik maitse. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, lihtsalt kõik olemasolev oli nii õiges kohas. Aed kõnniteede ja haljastusega, grillmajake, mille juures paiknes nn mini lastemänguplats (kiiged, liiv...). Ja mida me veel räägime, isegi puldiga värav (Y), superluks ma ütlen.  Pärast tööd kutsuti meid pikemaks sisse ja sealne vaatepilt oli veel lummavam, sain vist päevase WOW annuse kätte. Avarad toad ja mõnus pisike köök ühenduses söögi- ja elutoaga. Ja siis veel need mõnusad punased baaritoolid. No sorry tõesti, kui mõni mu maitses nüüd pettus. Get over!.

Ahjaa ma veits isegi ruttasin ette (kogemata). Enne seda, kui E.V meid peale võttis, sain kokku sõbrannaga. Kuna täna on see Betooni tn. ülekäik suletud, siis ka rongid sealtkaudu ei sõida, enne seda mingis asulas (jõudsin juba nime unustada:/) pandi neid bussi peale, mis neid raudteejaama tõi. Ootasin siis seal (enne seda tormasin suure ralliga kesklinna poole, sest kumbki ei teadnud, kuhu buss neid viib - kas raudtee- või bussijaama). Olin mõni minut seisnud, kui üks vana mees mu ümber kahtlaselt tiirutama hakkas (kõndis ikka võimalikult lähedalt mitu korda mööda ja oli täpselt sellise näoga, et hakkab kohe juttu puhuma). Üritasin jätta muljet, et ei teinud sellest välja ja sammusin telefoni menüüd sirvides natuke eemale. No looda sa, et ta mu rahule jättis. Tuli isegi sinna järele. Õnneks saabus tema nr20 buss ja sain rahus  temata edasi oodata. Vahepeal sõitis keegi riigitegelane politseieskordi ja ERR saatjaskonnaga ka mööda (niisama teadmiseks). Väga kaua ma õnneks ootama ei pidanud, vähemalt sõbrannat. Küll aga oma aja võttis E.V ootamine, aga see polnud kuigi igav. Sellel ajal suutis meie pilku püüda 2 autoga noormeest. Aktsioon oli nagu filmis: üks nagu nn diiler toob kohvris kauba, teine vaatab selle üle ja annab raha, lahkuvad peaga viibates ja erisuundades. Kesklinna poolt tuli ka meie oodatu, kes meid lahkesti enda koju sõidutas (milline mugavus eks, ei pidanud ise sinna kohale kooserdama;) ). Tal on nii armas koer Roosi, ei haugu üldse ja ajab mõnusalt sõbralikku joont (kusjuures mitte kuidagi pealetükkivalt, mis koerte puhul on suhteliselt sage nähtus). Enne äratulekut istusime toas tee, kohvi ja kringlitega ennast kosutades (meil oli ju lõuna ikka suhteliselt ära jäänud selle töö tegemisega). Siis toodi meid linna tagasi, kes läks kesklinnas maha ja keda toodi peaaegu ukseni (heh VIPid nagu oleme). Rongini oli aega päris palju seega istusime toas ja tegime homseks MÖ esitluse PowerP ära. Mul hakkas veidike pea valutama, sõbranna ka kurtis, et tal pisut uimane olek- ju siis saime ikka korraliku värvi ja puidukaitsevahendi laksu kätte :/ (kuigi olime ju avatud garaažis) Pärast sõbrannat saates ja Selkusse minnes oli olek juba parem. Hakkangi poest ostetud produktidega eksperimenteerima ja siis sööma.

Lisaks siis kaks pilti ka nendest “meistriteostest“, millega täna hakkama saime!

Jätkuvalt ootan ja ootan...

"Ainus, mis segab õppimist, on haridus" (Albert Einstein)

Eile oli see kauaoodatud Eurovisiooni finaal. Jeeiii Eestile oli küll suur panus pandud (loodeti ikka päris kõrget kohta), mulle isegi meeldib see laul :P

Vend kuulas samal ajal Raadio 2-st Mart Juure ja Andrus Kivirähki kommentaare, ise samal ajal naerdes. Seda pole just kuigi hea kuulata, kui keegi kõrval naeru üritab kinni hoida ja siis järsku selle täiesti huumorivabal hetkel välja plahvatab. Ausalt öeldes tekitas see minus veidike ka uudishimu, seepärast järgnes tavaliselt minu küsimus: „Mis naerad?“ :D Sain tema kokkuvõttele ka ikka päris korralikult naerda, oma töö vist tegi ka väike veints (pidin ikka selle ära nimetama, sest enne seda oli Liisa mossis, et ta veini ei saa) Nimelt mul varuks kapis vein, mis juba pikemat aega ootab Liisat, siis ma iga veiniteema juures hõõrun seda talle nina alla, et ta kadeduseks roheliseks muutuks (no on ikka beib, ei suuda oma kallist kodulinnast ja E-st päeva ka lahus olla).  Aga see selleks.

Lisaks siis ka (eurovisoon.elu24.ee) ühe kommentaari Austria laulja Nadine Beileri eurolaulu «The Secret Is Love» kohta:  Austria on see maa, kus naisi hoitakse keldrites. Kuulame laulu, huvitav on kuulda, mida on maa alt tulnud inimesel öelda. (Karmid naljad ma ütlen, reaalne must huumorJ)))

....ja siis teeks ka väiksed näited avalikuks oma blogis (inf pärit publik.delfi.ee-st):

·   Juur: "Ära pabla! Kuskilt karupersest need punktid meile ikka tulevad!" Nimelt on Andrus mures, sest Eestile pole veel keegi ühtegi punkti andnud.

·  "Eesti sai kaks punkti, me saime Itaaliast ette!" rõkkab Kivirähk, kui Eesti sai oma esimesed punktid see aasta.

· "T**astunud soomlased ei andnud meile 12 punkti!" on Juur raevunud. "Mul on tunne, et ma ei taha seda lauluvõitlust enam kunagi kommenteerida kui need punktid jagunevad nii nagu praegu," on Juur solvunud.

·  "Algas meie pidu toredasti, aga lõpp kisub kurvaks. Hakkame taksot tellima?" on Juur punktides ikka väga pettunud.

·  "See on ikka nii piinlik! Mida me teha saaksime?" ahastab Kivirähk. "Meile ei peaks korda minema, mida arvavad meist teised riigid!" julgustab Eesti rahvast Juur.

·  "Eestlased pange ennast põlema!" hüüatab Kivirähk taibanuna, et Eesti andis 12-punti Rootsile.

·   Juur palub lätlastel väga valvas olla, sest Mart haub Lätile kättemaksu näruse 4 punkti eest.

Jäi see loodetud II koht saamata (heh tegelikult saime tagantpoolt II-eks). Kusjuures mu vend ennustas siin, et tuleb teine koht...a ei tea kas ees või tagat poolt II koht. (Y)

Juur ja Kivirähk olid saatelõpus (otsustasin siis ise ka veits kuulata, no mis teha, ma ei suutnud põnevusele vastu panna, lisaks sellele oli helipilt Raadio 2 helist maas, st sealt sai tulemuse enne teada, kui telekast) ikka korralikult purjakil, nimelt oli “nummi“ Onu Bella (heh olen teda Tartus mitu korda näinud) neile isetehtud kreegiveini saatnud, mille humoristid “Getteri kreegiveiniks“ ristisid. Lõpetuseks kõlas nende enda lemmik "Leto Svet"

Pärast saadet läksin kohe magama, sest mul on esmaspäev eksam tulemas ja tahtsin varakult üleval olla. Aga no võta näpust, kell oli 9 läbi, kui ma ärkasin :/ (ei hakanud äratuskella ka teiste une segamiseks ajastama). Vaatasin aju turgutamiseks natuke telekat (tuli just parajasti Jimi maailm) ja siis asusin uuesti konspekti täiendama. Õnneks silmasin FBs (teate, et ma seda juba hommikuti tavapäraselt teen) kursaõde, kes mulle lahkesti oma kokkuvõtte saatis. TÄNUD talle veelkord! Kuigi pean mainima, et mu enda reedel valinud konspekt oli üpris samaväärne, seega jäin selle juurde (sain vaid ühe küsimuse vastusele lisa).

Nii ma siis olengi terve päeva õppinud ja püüdnud seda oma ajukurdude vahele salvestada. No tõesti ei tea, mis toimub:/ Ei saa ju 21 aastaselt väita, et olen vanaks jäänud aga tõesti- EI JÄÄ MEELDE:/ (vist keskendumisraskused). Tegin siis mingil ajal pausi ja käisin aias (isa parajasti tegi esimest niidet- mmm hea niidetud muru lõhn :P ). Pärast “piinasin“ veidike empsi (tegi parajasti aiatööd) oma jutustamisega, sest minu puhul kehtib „Inimesed õpivad õpetades“ (Hugh Rhodes). Isa vaid naeris selle peale- kuidas ma seletasin ja emps samal ajal tööle pühendudes ja noogutades nagu ta ei kuulaks tegelikult mind üldse (õnneks siiski mitte, vähemalt ei suudaks siis ta arukaid küsimusi vahele küsida ;) ).

Tegelikult ei taha sellest eksamist enam rääkida, nii siiber on. Mulle pole kunagi ajaloo õppimine meeldinud ja nüüd uues kuues Eesti asustuse kujunemine (sh kõik need kivi-, pronksi- ja rauaajad koos keskaja ning erinevate sajanditega kuni 20. sajandini). Kõlab küll olema tuttav kooliajast aga mu pea ei ole ju prügikast ja alati ei pruugi me (mina veel eriti) põhi- või keskkoolis õpitut meelde jätta.  Pole pidanud seda ülivajalikuks, sest nagu meile üks õpetaja (ei hakka nimesid mainima) ütles, et need on vaid oletused, isegi “fakte“ asendatakse “faktidega“. Seega EI AITÄH ajaloole! Вот так:D

JEEE Kairi peaks ka nüüd tulema Tartusse. LÕPUKS OMETI!  Nii igav on olnud kõik see 6 nädalat (no mitte päris kõik need päevad, eriti va tudengipäevad). Tulemas on ikka VÄGA tegus nädal, loodetavasti jääb aega ka Kairiga välja minna :P EI NO  TORE KÜLL- enne, kui ma suutsin –Publish Post- nuppu klikkida avastasin Kairi msn-i pealkirjast, et ta K-J- l veel. :/ Nuuks, hoopis ülejärgmine nädal :(  

Huvitav fakt ka: Inimese õnnetunne on suurim alles kaheksakümnendatel eluaastatel! (Vastavalt teadlaste hinnangule on inimesed seda õnnelikumad, mida vanemaks nad saavad ning meie parimad aastad saabuvad alles 70-ndate eluaastate lõpus ja kaheksakümnendatel.)
 

” Ärge iial väljendage end selgemalt, kui te mõtlete.” - Niels Bohr.

Nagu ma eelmine kord väitsin, et äratuskell mu südame hää söber ei ole, siis selle tõestuseks oli tänane hommik, kui magusa une peatas tüütu äratus (kusjuures peaksin ütlema, et Tartus elades on mu ärkamine olnud mõni minut enne äratuskella), millepeale lebasin rahunemiseks mõni minut. Hommikule kohaselt FB ja hommikusöök. Vaatasin üle ka blogi ja mida ma näen BLOGI on LÄNNU:/ (Sorry, the blog you were looking for does not exist...) Mis mõttes nagu, ma veel nägin niipalju vaeva, et see üles riputada ja nüüd seda pole. Pettumus missugune! :/ Seega, kui üles leian, siis luban selle tagasi riputada ;)

Aga jätkaks siis tänase päevaga. Käisin Piiteri loengus, mis oli päris huvitav ja hariv. Saime infot selle kohta, mida peame projekti esitluse jaoks tegema (seda on ikka päris palju). Pärast seda seadsin sammud botaanikaaeda, kus toimub meie teine loeng. Liisa ootas mind peamajas, võttis ikka tükk aega, kui teda silmasin. Hakkasin just helistama, kui märkasin teda nurga taga, vaatas seal parajasti mingisuguseid töökuulutusi. Meil oli loenguni veel aega ja mu kõtu tühi, siis läksime pika otsustamise peale kaupsi. Läksime läbi raekojaplatsi, kus oli ilmale vastavalt palju turiste. Meie hoogsa kõnnaku peatas vanem habemega meesterahvas, kes pikema mõtlemiseta ja viisakusreeglita lajatas meile küsimuse, mis meile siiani selgusetuks jäi. Tema pudikeelt nuputades (ei saanud sellestki aru, kes tegemist oli eesti, inglise või soome keelega) oli seal kaks võimalikku varianti: a) „Where is McDonald's?“ b) „What is McDonald's?“ Aga kuna suurem panus jäi siiski variant A-le, siis Liisa osutas Küüni tänavalt Riia mnt-le (enne seda ta konsulteeris minuga, aga kuna mu mõte kiilus küsimuse mõistatamise peale :D, siis ei osanud ma teda kuidagi aidata). Annab siis veel "keerulisemalt" seletada? Siis kõlas: „Kiitos!” ja läinud ta oligi. See kõik, mis oli kestnud vaid heal juhul 2 minutit, pakkus meile nalja veelgi pikemaks ajaks, loomulikult seda jälle ja jälle jäljendades. Pärast söömist ja loengus käimist, otsustasime aja surnuks löömiseks Taskust läbi käia. No super, millised värvid ja tekstiilid :P Võtab lausa silme eest kirjuks, aga seda loomulikult heas mõttes;) Kuna rongini oli jäänud ikkagi ülemäära aega, siis otsustas Liisa, et saadab mind veidike (ah ta ikka on nii numps) ja nii ta ka tegi:D  Kuna kell oli juba piisavalt saanud, siis ta seadis sammud tagasi raudteejaama poole. Aga, kuna ma pidin koju minema alles kella neli, siis otsustasin oma sõbrale teatada, et mulle sobib ka mõni varasem aeg. Õnneks talle ka sobis. Nüüd ma siis kodus olengi, aeda vaadates on tunne nagu poleks kuu aega siin käinud. Nii roheliseks ja lilleliseks on kõik muutunud, et lausa kutsub seda lähemalt kaema. Aga kuna mul on tulemas eksam, siis pean praegu keskenduma sellele!

Loodetavasti püsib mu blogi kauem, kui eelmine!

Mainiks selle ka ära, et andsin kiusatusele alla ja ütlesin, et mul on nüüd ka kolmas kõrvaauk. Isa esimene reaktsioon: ”Läbistatud ikka v?”Ma: Hehe...ei krõpsuga kõrva küljes:D