will continue...

06.08.12 ärkasin üpris vara, kell oli vist 8:00. Tegime süüa ja pakkisime telke kokku. Ühtäkki kui tuli mees ja hakkas prügikaste tühjendama. Teadmiseks, et Leedus naljalt prügi vedelemas ei näe, samas kui Lätis leidus neid isegi prügikottide viisi bussipeatustes. Selles suhtes on tegemist ikka päris kultuurse riigiga.

Tundub, et see Murphy seadus kipub olema igapäevane, sest asju kokku pakkides ja neid järjekordselt autosse paigutades ei paistnud kuskil vaba ruumi tekkivat, olgugi et olime asju märgatavalt vähendanud. Vaatasime veel veidike ringi ja läksime ööbimiskoha eest tänama. Ajaloost saime päris korraliku ülevaate: Iidsetel aegadel oli saarel klooster, kus elasid halvatud ja puudega inimesed ja sotsiaalsed heidikud. Saar kuulus hertsogite, kes korraldasid festivale ja muid pidustusi. Seejärel elas saarel laialdaselt tuntud ja kõrgelt haritud bioloog Pranciškus Baltrus Šivickis, kes hiljem ka saare ära ostis. Seejärel kuulus saar professor Vytauto Didžiojo, kes ühel päeval saare ka müüki pani. Tema õpilased käisid seal õppimas ja järve faunat uurimas. Ehitati sinna farmi ja maja, et luua kõik vajalik perele, sõpradele ja külastajatele. Sellest tulenevalt otsustas ta rajada õunapuuaia, kuhu kuulud üle 100 erineva õunapuu liigi. Praegugi on tõesti väga palju neid ning sellest ka kindlasti saare nimi pärineb. Kirjutasin, et ta pani koha müüki, kui ostjatele oli see liiga kallis ning saar jäi puhkamiskohaks.

Koha eripäraks on kindlasti ka see, et tegemist on vaikse ja puhta kohaga- reeglites on kirjas, et keelatud on mängida ja kuulata muusikat (siinkohal ei mõtle ma kõrvaklappidega kuulamist), risustamine, teiste häirimine, auto parkimine väljaspool selleks lubatud kohale, koertel ujuda järves ning avatud lõkke tegemine. Ahjaa, osade telkimiskohtades juures asub ka veevõtu toru, mille kahest kraanist saab vett lasta ja kõikide juures elektrikapp. Üldiselt on koht valgustatud, seega ei pea muretsema, et öösel kuskil oma kaela murraks. Lisaks ööbimisvõimalustele on ka mõeldud lastele, kes saavad nautida erinevaid atraktsioone. Olemas on ka suur saun, mida saab üritusteks üürida ning suur tenniseväljak ja rannad.

Kell 11:48 Vilnius. Linn on ilus ja suur, kuid vaatamisväärsused asuvad halvasti ligipääsetavates kohtades, et isegi GPS ei ole siinkohal alati abiks.Leedu pealinn on ka peamiseks meresadamaks. Linn ise on osaliselt hoonestatud, kuid suurem osa maast kuulub haljasalade alla (ca 70%). Vanalinn kuulub 1994. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

 Üllatav oli see, et jalakäijate fooril oli lisatuli ehk siis oranž- Eestis juba naljalt seda ei näe, tundub, et leedukad on päris ajameelsed, et neil on vaja lisatulesid ning ka liiklusmärgid püstitatud mõttega- mida rohkem, seda uhkem.

 

Näiteks tuli Teletorni leidmiseks kasutada silmi ja teekonna leidmiseks kasutada positsioneerimiseks teletorni ennast. Õnneks paistis ehitis hästi silma ka kõrgete hoonete tagant.

 

Vanalinnale üpris lähedal (ca 5 min. kaugusel Euroopa Parlamendi hoonest) asus ka üks kirik, mis esmapilgul pakkus huvi just oma suurte kuplite poolest, kuid veidike edasi jalutades ja liiklust jälgides (akendeta raudsed ja tumedad kaubikud väljumas sealt aiast) avastasime üllatuseks, et tegu on hoopis vanglaga (Lukiškes vangla). Vangla on ehitatud 1904. aastal, kui Leedu oli osa Vene impeeriumist- ajal, mil see oli tehnoloogiliselt kõige arenenum vangla impeeriumis. Seal oli kesküte, veevarustus ja ventilatsioon. Komplekti kuulub ka Saint Nicholase õigeusu kirik. Enamik vange on seal ajutiselt, oodates vahistamise otsust enne kohut või ülekandmist teise kinnipidamisasutusse, samas on ka olemas püsiv vangla ca 200 kinnipeetavaga ja osa neist eluaegse vanglakaristusega. Vangla ise on praeguse seisuga halvas olukorras ja vajab rekonstrueerimist. Kirik ehitati 1899. aastal ja oma osa kompleksist.

Trakai loss. Leedu tuntumaid vaatamisväärsusi, mis on ehitatud ühele järvesaarele. Linn ise on kitsaste tänavatega, mis on ääristatud puumajakestega ja väikeste hoovidega. Mida lähemale lossile, seda hullemaks lähevad hoovid, mille omanikud pakuvad oma aeda parkimiseks. Loss ise on ilus ja atraktiivne, mis meelitab külalisi igalt poolt maailmast. Igal pool tänaval asuv parkimisautomaat, mis nõuab tunnise parkimise eest ca 2-3Lt, sealjuures juhtub nägema ka selliseid, mille min. raha on 3Lt, kuigi kirjas on tunnitasu 2Lt- loogiline või mis?! :D

 

Kaunas, kell 17:07, väljas 30kraadi. Vilnius-Kaunase mnt, väike lõik Vilniuse–Klaipėda maanteest, millel kiiruspiirang järjekordselt ei piira. Kohati kipub tunduma, et tegemist on kiirendusvõistluse rajaga, mitte tavalise maanteega kahe suurema linna vahel. 100km/h asemel 130km/h on reegel, mitte erand enam. Teedel on raske teha tagasipööret, sest võimalusi on vähe ja kerge maha magada selliste kiiruste juures.

Enne Tauraget hakkas sadama. Teede ääres pole enam märgata riste või kujukesi. Linnas sees tabas meid suur vihmasadu ja äike. Linn ise on ilus aedlinn, milles üksikud korterelamud.

Leedu oma linna nimedega ikka suudab üllatada- Panemune, linn mille Nemunase jõe vasakul kaldal asub Venemaa Kaliningradi oblasti Sovetski linn. Kahte riiki ühendab 416m pikkune Kuninganna Luise sild, mis on ka piiriületuskohaks. Kuna ilm oli kohutavalt vihmane, siis kõik pildid pidi tegema autost, sest teeolud olid päris porides, seega välja küll ei tikkunud. 

Kuna kell oli juba päris palju, siis pidime kiiresti leidma ööbimiskoha. Sõitsime esimesse pakutavasse kohta sisse ja jäime kohe nõusse, sest otsimine oli näidanud, et sellest piirkonnast naljalt kohta ei leia. Koht nimega “Sena Giria“( N:55°10΄569˝ E:21°49΄796˝), mis on avatud kella 11-23. Ilusad hooned ja veel rikkalikum aed, mille taimede liigiline ja sordiline mitmekesisus võib ulatuda sadadesse. Tuba ise on suur, milles asub suur voodi ja lahtikäidav diivan ning suur vannituba dušši ja wc-ga ning kapp riietele koos mitme rätikuga. Külma ilma puhul on abiks akna juures radiaator. Tuba on hästi valgustatud ning suure akna ja klaasuksega, mis viib terrassile. Kui muidu võib väita, et Leedus inglise keelega ei ole suurt midagi peale hakata, siis siinkohal peab sõnu sööma, sest valida oli kas leedu või inglise keelega. Kuna ilm oli vihmane on külm, siis olime kohe pakutuga nõus, olgugi et maksma läks kogu see 4jane tuba 100Lt. Veider asja juures oli see, et algselt sai kokku lepitud 80Lt, mis miskipärast muutus. Puhtast eestlaslikust ei hakanud vaidlema, sest tema inglise keel oli väga vaevaline ja raskesti tuldav ning vene keelt ei jaganud ta üldse. Sellest tulenevalt kasutasime kõik rätikud ära ja nautisime pikki dušši all käike. Ahjaa, muide toas oli ka telekas, mis mängis meil taustaks terve õhtu. 

Jätkub

...will continue

07.08.12, hommikul tabas meid vihmasadu, mis tegi asjade pakkimise autosse keeruliseks, kui vihmavarju hoida ja asju kanda ning seejuures ka pagasniku avada. Asusime Klaipėda poole teele. Leedus suuruselt kolmas linna. Linnas asub tähtis kaubasadam ja Leedu ainuke reisisadam. Kõrgeim hoone on 34-korruseline. Esmamulje- inetu linn, mille peamised hooned on mitmekorruselised korterelamud. Õnneks nii trööstitu ikkagi polnud. Käisime poes, ei jõudnud ringigi vaadata, kui minu ette astus üks leedukas, kes hakkas mulle midagi pakkuma (arvata on, et ma tuhkagi aru ei saanud leedu keelest), jäin silmapilkselt seisma ja tardusin korralikult, et piuksugi välja ei tulnud. Teised hakkasid minuga rääkima, mispeale too naine ütles German, ju siis eesti keel tundus neile saksa keelsena. Enne minekut käisime läbi järjekordsest Maximast (muud valikut lihtsalt järjekordselt polnud).

Seadsime “sammud“ Palanga suunas, mõnikümmend kilomeetrit pärast väljasõitu avastasin, et olime unustanud Kura säär'e(N55° 16′ 28″,E20° 58′ 15″). Miskipärast olime arvanud, et see asub Palanga juures. Ega midagi sõitsime linna tagasi ja sealt edasi sadamasse, kus viis parvlaev edasi Kura säärele. 40Lt auto (sh autojuht) ja inimene 2,9Lt. Poolsaarel väga palju puid ja peamised sõiduteed, millel üldiselt puuduvad kõrvalteed. Ca 100 km pikkune ja 0,5-4km laiune maasäär eraldab Kura lahte Läänemerest. Maariba kuulub osaliselt Leedule ja ühenduskohaga Venemaale (Kaliningradi oblast). Kuulus on ta oma rändavate luidete poolest, mis on Euroopa kõrgeimad. Kura säär ise kuulub UNESCO maailmapärandisse. Tuntuim asula on Nida. Asub seal meremuuseum, mille pilet inimese kohta oli 15Lt. Delfaariumi külastust me aga ette võtta ei saanud, kuna see oli remondis või vähemalt me saime nii aru :D Eelinfo puhul pidi see aga 2012.aasta mais avatama. Kahju küll, sest seal elavad Musta mere delfiinis (afaliinid), kes teevad vaatajatele trikke ja pikki showsid. Neringa asulas aga pidime maksma 20Lt auto eest, et edasi saaks sõita.

Kura säärega tutvuda ja Nidasse sõita. Vaatasime GPSiga, et kõige kõrgemaks punktiks teel oli ca 190m keskmisest merepinnast, kuigi räägitakse 70m kõrgeimast punktist, võta siis kinni, millest jutt :D Ükski puhkus ei saa läbi rannata ja seda seegi kord. Rannas oli kohutavalt tugev tuul, suur imestus oli, et inimesed käisid seal isegi vees ja mõni isegi päevitas. Kohati tundus, et oleks reaktiivlennuki tiiviku juures seisnud, sest see tuul oli ikka päris metsik, et kõrvades tekkis vale rõhk. Samas ei saa mainimata jätta, et rand oli väga ilus, selline tunne nagu oleks Austraaliasse saabunud. Nidas asuvad kuulsad liivadüünid ja „kõrb“ (N55, 44204°,E021, 07217°). Kes tahab ja tunneb huvi, mis tunne on olla kõrbes ja kogeda tugevad nõelravi, siis soovitan neil kindlasti sinna minna. Tuul veab suurtes kogustes liivateri ühest kohast teise, seega ei soovita (omad kogemused olemas) lühikeste pükstega sinna minna. Pildistamiseks pidi kaamera ikka korralikult riietesse ära pakkima ja vaiksemal ajal sai mõne pildi tehtud, et mälestuseks ka midagi saaks. Kui sealt tagasi tulime, siis kõndisid meile vastu rannarätikute ja grilliga inimesed- nemad küll loodetust ei saanud või äkki tõesti neile meeldib mingi lisand krõbisevaga hamba all ja liiva sisse sukeldumine. Samas soovitan sellegipoolest minna, sest vaatepilt on ilus ja huvitav.

Kuna kell oli juba õhtus, siis läksime tagasi sadamasse. Ja oh imet, suur kolonn ootas meid ees. Pidime ikka päris pikka aega ootama, kui parvlaevale saime. Ja jehuuu, me jäime viimastena maha- järjekordne Murphy seadus. Pidime veel ootama, õnneks mitte kaua, sest meid lubati esimesena minema, viisakas või mis.

Palanga, kell 19:40. Leedu tähtsamaid kuurortlinnu, mille liivane rand on ca 18 km pikk. Teeäärsed on täis autosid, milles inimesed pakuvad kodumajutust. See aga meile huvi ei pakkunud, sest lugesin eelnevalt internetist, milliseid kohutavaid kortereid välja üüritakse. Mõnes isegi pidi olema wc nii väike, et põlved olid vastu ust ja selleks, et vee tõmbamiseks ümber pöörata tuli uks lahti teha, sh pükste ülest tõstmiseks. Peale selle polnud uksel lukku, seega kui keegi tahtis wc-sse minna ja seal juba keegi oli, siis kukkus see ukse avades püksata potilt maha. On see siis tõsi või müüt, seda me kinnitamiseks ka ette ei võtnud.

Esimene ettejuhtuv kämping, Darbenai suunas mõni km. 64Lt 4-toalise eest oli see ikka üüratult suur, sest tuba oli KOHUTAV. Andke andeks minu eestlastikku vingumist, aga ma usun, et ka teie ei suudaks sellega leppida. Nõukaaegne mööbel oli kopitanud, nii ka tuba haises selle pärast, külmik räpane, lisaks sellele puudus wc ja dušš majas, selleks pidi kuskile kaugemale minema (oli ka võimalus kasutada prostalist wc-d maja taga, milleks oli kindlasti auk põrandas “luksusliku“ wc-ga), arvata võis, et see polnud kuigi parem, kui tuba ise. Seega meie poolt täielik EI, enne magan autos! Leidsin isegi internetist ühe pildid selle koha kohta: http://pilt.delfi.ee/picture/4275447/

Mitte kuigi kaugel asus teine ööbimiskoht, mis paistis juba kaugemalt silma on ilusate palkmajakestega. Sealne hind oli siis 200Lt, see on aga meile ulmeliselt kallis, seega otsisime edasi. Kell 21:21 ja ei midagi veel, sõitsime Läti suunas edasi. Õhtusel ajal pole kedagi vastu võtmas ja helistada ka pole võimalik. Kella 22:00 aeg leidsime ööbimiskoha, algselt ei tahetud meile nii väheseks ajaks (üheks ööks) üürida, kuid saime õnneks kaubale, sest sellisel kellaajal polnud kuhugi enam võimalik saada ja ilm ka ei soosinud telgis ööbimist. Algselt pakuti meile tuba, mis oli suur ja korralik. Vaatasime seda hoolikalt ja siis tekkis tal mõte meile pakkuda maja, kujutate ette maja ja veel sama hinnaga :D 

Maja ise siis selline pisematsorti, kahekorruseline. Teisel korrusel siis magamiskohad ja puupliit. All saun, vannituba, saun ja nn söögituba koos pika laua, diivani ja telekaga. Maja on hästi valgustatud ja suurte aknatega, millest ühest saab minna terrassile ja seal edasi pääseb tiiki. Selline luksus läks maksma 125Lt, on küll palju, aga midagi lihtsalt üle ei jäänud, samas aga selline luksus ei saakski vähem vist maksta. Kindlasti ei tasuks ära ehmatada, et koht asub metsa sees, 1,6km teest.

 Kes huvi tunneb ja ööbida tahaks (eriti soovitakse inimesi, kes nädalaks tahavad üürita- neile ka odavam hind, ca 14Lt), siis kontaktid: +37065935710, Aleksas, koht nimega “Radomiški“. Kokku on 14 kohta. Koordinaadid: N56, 08564°, E 012, 14856°.  

 

Hommikul, 08.08.12,  läksime tagasi Palangasse, et tutvuda linnaga põhjalikumalt. Nimelt Palangas asub merevaigumuuseum (N55,90611°, E021, 06203°) ja ka Leedu suurim botaanikaaed. Ausalt öeldes ei midagi üüratult erilist, väiksed tükikesed üksikute huvitavate putukate vms klaasi taga. Kes, aga loodab näha merevaigutuba, siis peab aga pettuma, sest selline asi puudub täielikult. Pilet muuseumi külastamiseks maksis 8Lt. Merevaik ise on tekkinud 50-60mln aastat tagasi kasvanud okaspuude (helmesmänni Pinus succinifera tahkunud ja keemilisi protsesse läbinud vaik.

Palangas laenutatakse jalgrattaid ja selliseid sarnaseid mitmerattalisi, millega on üpris lihtne liigelda väiksematel tänavatel, mis on autodele liiklemiseks keelatud. Terve linn on täis kodumajutusi ja hotelle, mis kindlasti ka hingehinda küsivad. 

Liepajas märkasime puhtjuhuslikult ühte kuldsete kuplitega kirikut.

 

Seal läheduses asus ka vanad veneaegsed kaldarajatised. Sealne tuul oli ikka kordades tugevam, kui seda oli eelnevalt. Autostki oli üpris keeruline väljas saada, ilma et tuul oleks ukse kinni lükanud.  

Kell 12:40 Leedust Lätti (taaskordne piiriületus). Lätis külastasime Kuldīga linna. Linna vaatamisväärsuste hulka kuulub kindlasti üle Venta jõe viiv tellissild ja Ventsa rumba, mis on Euroopa kõige laiem, kuid ca 1 meetri kõrgune juga.

 

Ühes linnakeses (kui ma nüüd mööda ei pane, siis oli see koht nimega Sabile), nägime mööda sõites mingeid kahtlasi inimkujukesi, siiani päris selgusetu, mis nende eesmärk oli :D

Takumsis käsime vaatamas Jaunmoku lossi, mis on ehitatud 1901. aastal jahilossiks. 1974. aastast tehti 20. aastat taastamistöid, mida II MS järgselt oli remontimata jäetud. 

  Vanast hobusetallist on ehitatud hotell, kus on võimalik korraldada üritusi.

Ikla, kell 21:02, tagasi Eestis- 161km koju ehk kell 23:00 :D Kokku 2033km.

täielik 0

Käes on juba 30 oktoober, mis tähendab seda, et olen jubedalt oma blogi unarusse jätnud:/ Vabandused!! Tundub, et pole olnud mingit tuju oma mõtteid jagada, lihtsalt isegi ei ole päris kindel, mida ma fiilin ja MIDA TEISED TAHAVAD!! Vabandan juba ette, et järgmine blogi sissekanne tuleb arvatavasti pikema aja pärast, kui olen endale selgeks teinud mitmedki asjad.

???? :/

Heipa! Pole päris pikka aega blogisse kirjutamist suutnud kätte võtta. Ei saa päris öelda, et poleks mida kirjutada, vaid hoopis seda, et pole inspiratsiooni olnud. Ma ei teagi, aga mul läheb vaja head mõtet, et suudaks midagi asjalikku kokku kirjutada. Pole ju mõtet risustada, et  a la täna ärkasin, sõin ja läksin magama... Kuigi jah ma ei oska praegu kuskilt pealegi hakata. Olen selle aja jooksul nii mõndagi suutnud ära unustada. Seega teen hästi lühikese kokkuvõtte.

Alustaks siis sellega, et see JUBE herbaariumi meisterdamine on nüüd minu jaoks läbi :D JESSS arvestatud. Kusjuures võin saladuskatte all öelda, et teenisin (tegelikult veel mitte, aga asi on broneeritud) raha. Kuna ma nii usinalt neid kuivatasin, siis jäi mul seda kraami ikka korralikult järgi, seega müüsin need maha. Vastamisest rääkides, siis käisin seda tegemas teisipäeval (06.09.11) ehk siis esimesel vastamispäeval. Tahtsin võimalikult kiiresti sellega ühele poole saada. Vastamine algas kell 12, mõtlesin, et lähen hiljem, vast siis saan kohe järjekorras seismata minna. Käisin veel enne söömas ja siis suundusin kell 13 ukse taha. Ja oh imet, ma polnudki ainuke, seal oli oma 15 inimest. Mina sain vastama kuskil kella 17 aeg, seega passisin seal päris kaua. Õnneks õppejõud kiitis mu herbaariumi mitu korda: kohe näha, et on vaeva nähtud. Pidin vaid 2 parandust sisse viima ja lad. keelsed nimetused veel vastama ning ARVESTATUD. Ütleks veel tänusõnad ühele abivalmile noormehele (kahju, et ma nüüd ta nime ei tea), et aitas mul oma interneti abiga need võrsed ära määrata.

2. sept. käisime Kairiga klubis. Õhtu/öö oli päris meeleolukas. Ma ei mäletagi enam täpselt palju neid noormehi oli, kellega sai siis tantsitud. Ärge saage nüüd valesti aru, ma lihtsalt olen viisakas ja ei anna esimese asjana kõigile korvi. Tantsimisest rääkides on veider see, et viimasel ajal on nad hakanud minuga nn noortepärast valssi tantsima. Sai siis päris mitu korda tiirutatud ja keerutatud jalga. Üks veel küsis, miks ma nii kuri olen :DDD Eh ma pole ju, ju siis olin nii mõttes, et unustasin suure naeratuse oma näole valada. Nojah ega seal juhtus nii teisigi põnevaid lauseid tulema. See, et: Ega sa vist täna pole meestest huvitatud... jne jne jne. Pärast pidu läksime koju nagu ikka. Sillapeal siis märkasime kahte noormeest, üks rääkis just telefoniga. Teine aga käskis tollel kõne lõpetada ja asus meiega kontakti otsima. Küsis siis, kuhu poole minek. Ma: otse! Sellest pmt kujunes meie päris mitmetunnine jutuajamine Tasku ees. Siinkohal tervitan meie uusi sõpru Jannot ja Mikku. Väga huvitav hommik oli nendega. Nendel, eriti see, et nad magasid Mäci mängumajas, enne kui sõbrad neile järgi tulid. Olen pärast seda nendega päris tihedalt netis rääkinud, tundub, et oktoobri lõpus läheb peoks :D

14 sept. käisime 2 kursusega Otepääl ja seal ümbruses. Jube tuuline ilm oli, mõned jäid sellepärast isegi haigeks. Hea, et ma mitte (ptui ptui ptui). Tegime siis sketse. Ausalt öeldes polnud mul üldse mingit tuju joonistada/skitseerida. Eriti veel sellise ilmaga, kus iga minut tahtis pliiats või paber minema lennata. Enne viimast peatuspaika ütles buss ka suht üles, mingi probleem oli piduritega. Ei saanudki aru, et kas pidureid polnud, jäid peale või muu selline viperus oli. Igatahes hullema kärsaka viskas bussi sisse. Bussijuht koos teise bussijuhiga siis putitasid seal, meie omal olid käed päris mustad/õlised. Meil oli seepeale, et wtf nagu jäämegi nüüd siia v. Õnneks said nad asja korda, kuigi tundus, et jama oli mingisuguse voolikuga. Buss siis pööras ümber ühel metsateel. Tagurdas siis tagasi peateele, kuid nagu arvata võib, siis bussijuhil oli peatee suhtes 0 vaateväli. Ühtäkki poisid taga karjuvad, et auto tuleb. No juht jääb siis seisma ja laseb mööda. II kord sama teema, kuid siis bussijuht juba tusaselt, et mis tal pole siis silmi peas v. Nagu hallo, endal tal vist pole mõtlemist, et tal endal pole eesõigust. Õnneks saime igasuguse liiklusõnnetuseta kooli juurde tagasi. Võib arvata, et selleks päevaks oli kõik. Aga ei. Läksin bussist maha, kui ühtäkki hakkab buss edasi sõitma- bussiuksed lahti, poisid veel välja tulemas, hea et üks jõudis maha hüpata ja ukse kinni lükata. Meil oli ikka korralikult :O wtf, nagu eriti ülbe. Vedas, et ta siis märkas ja jäi seisma. Igasuguseid mõtteid käis peast läbi, oli just eile meil Kairiga teema Lõpp-punkt 5st, vast sealt need ka tulid.

Läksin siis pärast seda koju, kui poole teepeal keegi helistab, see oli Kairi. Küsis, et kuna jõuan ja kas lähme siis kinno. Ütlesin, et ca 20 mintsa pärast olen kodus ja lähme kindlasti. Tema rõõmuks, siis ka valisime "Final Destination 5". Kuid mainisin, et tahan enne pesus ära käia, sest mul oli päris külm olla. Palusin tal veel kellegi käest küsida, et äkki saaks mõni laenata oma fööni. Jõudsin koju veelgi varem, kui olin lubanud ja läksin kohe pessu. Mmmm super, kui hea võib üks kuum dušš olla:P Õnneks oli Kairi saanud oma kursakaaslase käest fööni, sest ilma selleta oleks ikka päris piin olnud minna välja külma kätte. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui kaua mu juuksed kuivavad. Mõnikord kella 19 aeg pesus käies, ei ole ööseks ka juuksed päris hästi ära kuivanud. Mõni võib kade olla küll paksude juuste pärast, aga ega nendega ka lihtne ole.

Käisime siis "Final Destination 5" vaatamas. No mul oli esimesel 10 min. juba tunne, et no eriti hullud tulnud sellist filmi vaatama. Ütleks veel niipalju, et käisin 3D-s esimest korda. Seega olid mu emotsioonid ikka täielikult laes. Usun, et mul jäi raudselt 15% filmist nägemata, sest tegu on ikkagi õudukaga. Aga sellegipoolest olen ma rahul ja ei nurise millegi üle. Mõtlesime veel, et kuidas koju lähme pärast sellist filmi, aga polnud häda midagi, ei tekkinud mingeid kahtlaseid mõtteid ja hirme. Kuna kell oli juba päris hilja (bussi ei tulnud enam), siis läksime koju jala. Riia mnt. tuli üks üle tee meie poole ja ütles meile : „Tere kaunitarid!“ See tõi meile naeratuse näole ja mõtted õudukast olid läinud.

Võib öelda, et september algas hästi, kuid keskpaik läks küll käest ära. Praeguseni L, ei tahaks sellest rääkida, kes teab, see teab, milles teema oli. Parim lohutus, mida ma kuulnud kellegi käest olen on:

L. L. :) (#) says:

*tead mis mulle tööjuures öeldi kui ma vabandasin ühtedele sellepärast et kohvimasin ei töödanud: et ära vabanda, ilusad tüdrukud ei pea kunagi vabandama..

  niiet sa ei pea kunagi ühegi poisi pärast põdema et mis ta arvab ja mõtleb..kui on blokk siis jääb ilma..sinul on valikut küll ja küll

Seega olen ma üliõnnelik, et mul selline armas inimene olemas on, kes teab mind vähest aega, kuid samas minust väga palju.

Ahjaa oleksin peaaegu unustanud, et Pips käis Tartus. Nii hea oli teda näha üle pika aja. Ta on väga armas inimene ja ma loodaks teda veelgi Tartus näha, kahju ,et ma ise ei saanud pikemaks Tartu jääda. Sünnipäevad ja muud teemad nädalavahetusel. Kuigi jah läksin koju laupäeval ja seda muul põhjusel, millest ma jätaksin siinkohal rääkimata, sest olen reede pärast kurb. Mõni pole võib olla tähelepannud, aga olen viimasel ajal vähe smaile kasutama hakanud. Üldiselt, kui ma väljendan oma emotsiooni smailiga/-dega, kuid praegu selleks mul puudub suurem valik- vaid :S, :( või :/

Muideks päris paljud jäid selle Belli reisi pärast Otepää kandis haigeks. Liisa, Merit, Priit ja veel mõningad istuvad kodus sooja teki all, teetass sooja teega ja jalas soojad sokid, et võimalikult kiiresti sellest võitu saada. Ülimalt tobedus minna sellise ilmaga välja kuskile lagedale alale skitseerima. Mõni võib ju öelda küll, et oleks võinud, siis soojemalt riidesse panna, kuid see ilm vaheldus päeva jooksul ikka korralikult. Kord oli soe, siis jälle räsis meid külm tuul jne. Loodetavasti ei jõua see kõik minuni (viivitusega).

69 fakti minust

1. Olen vasakukäeline.
2. Väiksena olin ma poisilik. Isa ütles, et ma ei saa enne kõrvarõngaid, kui lõpetan puu otsas ronimise. Miskipärast lasin kõrvaaugud teha alles puberteedieas, salaja.
3. Mul on lokkis juuksed.
4. Tegelikult pidin sündima varem, seega olen “pärastaegne“.
5. Vanemad keelasid mul väiksena kesklinna minna, aga ma ikkagi läksin sõpradega salaja, kuid jäin vahele.
6. 10ndas klassis oli mu lemmik õppeaine keemia.
7. Olen klassivendadele vene keele vihikut laenanud, et need koduse ülesande saaksid maha kirjutada.
8. Mulle ei meeldi pimedas üksinda kodus olla, tundub, et mu lapsepõlve fantaasia on endiselt elav.
9. Ma igatsen väga oma kunagist parimat sõbrannat.
10. Väiksena ma arvasin, et olen lapsendatud.
11. Ma ei oska ujuda.
12. Kuni 10nda klassini polnud mul ühtegi põhjuseta puudumist koolist.
13. Sisimas ma pole ülbik- see on mu kaitsekilp.
14. Ma ei mõista neid, kes valivad omale mehe selle järgi, milline ta auto on.
15. Väiksena arvasin, et Eesti on planeet Maa ja teised linnad asuvad teistel planeetidel.
16. Mul on piltmälu.
17. Teksades, botastes ja t-särgis tunnen end kõige mugavamalt.
18. Mu klassivend Ott pani mulle hüüdnimeks Pirru.
19. Olen alaealisena salaja sõbrannaga käinud väljas koos kolme meist vanemast noormehega. Hiljem kuulis ema sellest linnapeal, kui kombetu ma olen.
20. Mulle on öeldud, et ma olen isa nägu.
21. Nii mõnigi arvab, et ma olen vaikne. Õige sõber teab, et ma seda ei ole, anna mulle vaid aega.
22. Minuga peab olema kannatlik, kuigi ise olen kärsitu.
23. Ma ei oska valetada, sest ma hakkan alati naerma.
24. Olen läinud tüli lahendama ja saanud ise rusikaga.
25. Minu kaitseks on poiss välja astunud.
26. Mulle ei meeldi, kui mind kellegagi võrreldakse- Ma olen enda moodi.
27. Kui ma kahtlen, siis ma ei osta.
28. Olen tahtnud, et oleksin sündinud suvel.
29. I like sports bikes.
30. Olen raha suhtes kokkuhoidlik.
31. Mulle meeldib keerukalli.
32. Mulle meeldib kuulata muusikat kõvasti või õige vaikselt.
33. Mõnikord kipun ma asju üle mõtlema.
34. Tihtipeale olen ma poes otsustusvõimetu.
35. Mulle meeldib kuulata teiste probleeme ja neid lahendada.
36. Söön jäätise glasuuri alati enne jäätist ära.
37. Mind häirib, kui keegi lahkub ilma tsau ütlemata (ka msnis).
38. Mulle ei meeldi, kui inimene jäätist süües paberi pulga ümber jätab. See meenutab mulle vanureid.
39. Ma pole ühtegi raamatut lugenud enda initsiatiivil.
40. 03.10.11 saan õige juhiloa kätte, praegu pean vahtralehega leppima.
41. Ma arvan, et nii mõnigi õppejõud/õpetaja ei ole oma tööks sobilik.
42. Mulle meeldib joonistada, kuid ma arvan, et olen oma ande kaotamas.
43. Suudan saladusi pidada, kuid usaldan vähestele enda omi.
44. Ma leiutasin väiksena uue sõna “kemer“, mida kasutan tänapäevani ja sugulased on selle omaks võtnud.
45. Ma pole kunagi lennukiga lennanud ja ei arva, et pean sellepärast piinlikust tundma.
46. Minu pärast on kakelnud kaks venda.
47. Olen nutnud vene keele luuletuse pärast, et see pähe ei jää. Asjata, sest vene keele luuletuste eest olen saanud vaid viisi.
48. Mul on olnud kodus lemmikloom kass, kes tuli/jäi meile ise, kuid kadus ootamatult. Kahtlustatakse isegi, et üks võttis ta kinni ja teisaldas teise ilma.
49. Olen saanud parimaid komplimente oma silmadele.
50. Kihnu V. hääl on mu kõrvadele täielik piin.
51. Mulle meeldib, et sündisin 1989, mitte 1990.
52. Ma olen põdenud on väiksuse pärast, miskipärast olen ma selletõttu just silma jäänud :D
53. Mulle meeldib kujundada.
54. Ma armastan koeri sama palju kui kasse.
55. Ma ei söö oliive.
56. Mul pole kunagi olnud lauluhäält. Ükskord ütles lauluõpetaja üle klassi, et mul pole häält- vägagi ebapedagoogiline.
57. Ma ei suuda unustada asju, mis mulle haiget on teinud.
58. Armastan fotograafiat.
59. Ma polnud rahul sellega, et vanemad otsustasid kolida. Olgugi, et samasse linna, ainult teise linnaossa.
60. Loen praegu mõtete ammutamiseks ühte blogi ja mulle meeldib ta mõttekäik: „mulle meeldivad väiksed lapsed ja minust saab kindlasti hea ema, kuigi ma unustan neile süüa anda ja lasen neil endal riideid valida.“
61. Ma ei mõista inimesi, kes väidavad, et ei oska süüa teha.
62. Mu vanaisa tahtis mulle nimeks panna Birgita/Brigita, kuid vanemad polnud nõus.
63. Ma ei karda kõrgust, ometigi ei meeldi mulle läbipaistvad trepid/põrandad.
64. Mulle meeldib jalutamas käia, kuid tihtipeale pean seda üksi tegema.
65. Pubekana olin ma paras diskopepu, nüüd aga kuulan muusikat seinast-seina.
66. Ma ei joo energiajooke.
67. Kui sa arvad, et ma kuidagi vaikseks jäänud, siis ma lihtsalt ootan, et sa midagi ette võtaksid.
68. Ma pole lasteaias käinud, käisin 0-klassis.
69. Ära heaks juhuks mulle liiliaid kingi, väiksena oli mul nende vastu allergia.

Latvias

Mida kõike ei jõua ära teha 1 päevaga. Eile (06.08.11) sai käidud Lätis. Ärkasime üpris vara, et võimalikult palju ära näha ehk siis kell 5:09 (nagu olin äratuseks pannud). Läksime Valga kaudu Valka ja sealt edasi Riia poole. Esimene peatus oli pisike Seda linn, mis on üpris stalinistlikus stiilis ehitistega.

50 km kaugusel Eesti piirist asub Valmiera linn, mis teeb koostööd Viljandi linnaga- peamiselt Ugala teatri ja Valmiera teatri vahel. Toimub kunstnike ja kunstinäituste, kultuurigruppide vahetamine. Linnas me suuremat peatust ei teinud, kui ma ei eksi, siis toimus seal mingisugune jalgrattavõistlus. Valmieras oli küll koobastik, mida me vaatamas käisime. Pole küll mingi üüratu suur, aga huvitav siiski.

Külastasime ka Sietiniez'e kive. Meenutab olemuselt Taevaskoda Eestis. mis asub kauni Gauja jõe ääres. Väljauhutud valge liivakivikalju on ca 15m kõrge ja 400m lai. 

Omapärane nimi on tulnud kalju sees elavate mesilaste tegevusest, kes liivakivi auklikuks on uuristanud. Kalju seintele on peamiselt igale poole graveeritud midagi, mõni isegi sõnaseletamatult veidrasse kohta, kuhu inimese käsi küll ei ulatu. Puidust trepid ja puhkealad on päris mõnusad lähemalt uurimiseks, kuid seal on ka ees võrkpiirded, et vältida kalju kahjustamist.

Huvitav linn on ka Cēsis (Võnnu), mis on Läti vanim linn, kutsutakse ka Vidzeme pärliks.  Linn asutati 1206. aasta koos vabaõhumuuseumiga. 

Asub ta siis Gauja jõe (Läti pikim jõgi) kõrgetel kallastel, kus on hea vaade ümberkaudsetele metsadele. Õllesõbrad peaksid olema kuulnud Cēsis’est. Seal tehakse Läti tuntud õlut. Õllevabrikut me küll vaatamas ei käinud, küll aga parki, lossi ja üldiselt linna tänavaid. Cēsis'e lossi varemed asuvad ilusas pargis, kus suviti üritusi peetakse. Just parajasti üks pianist häälestas klaverit, kui me pargis jalutasime. Lossi külastamine aga on tasustatud. Meile see väga pinget ei pakkunud, seega luusisime pargis ringi. Ausalt öeldes, tundus see loss kuidagi tavaline, et selle külastamise eest maksta. Peamiselt oleks selle raha eest saanud käia tornis ja sisehoovis. Muideks ühelt tänavalt sai läbi väravate sisehoovi näha.

Linna kohta ei ole midagi halba öelda, päris armsad vanad majad ja sillutatud teed. Külastajaid oli palju, seegi peaks näitama, et tasub külastada.

Linnas asub ka kuulus võidusammas "Mõõgast tõusis päike - Langenud kangelastele", kus on saanud alguse Eesti võidupüha- võit baltisaksa Landesweri ja Saksa Rauddiviisi üle.

Lätis on omapärane pakendipandisüsteem, vähemalt mina pole varem sellist näinud.

Võrreldes Eestiga, siis on seal palju rohkem tasulisi parklaid, mis on päris tüütu. Eriti käis see Cēsis’e ja Riia kohta. Kui tahta tasuta parkida (vähemalt tunniks ajaks), siis soovitaks poodide parklaid, kui just parkimise eest või trahvi eest maksta ei taha. Samas ega neid väga lihtne leida ei olegi, pidime korralikult linnas tiirutama ja üle küsima, et konflikte vältida. Looduse kohta pole midagi erilist rääkida, peamiselt nagu Eestis. Praegu dendroloogilisel lainel olles oli ka tähelepanek, et väga palju kasvas looduslikult isegi Punast tamme ja Harilik robiiniat (Eestis vaid haljasaladel). Vabandust, kipun rääkima nagu giid juba :D

Ei tea, mis eriline aeg 06.08.11 oli, aga siis toimus väga palju pulmi. Mõne vaatamisväärsuse juures oli lausa mitu pruutpaari. Mõnele jäi pikemaks ajaks silm peale, kena oli J Ei hakanud neid üle lugema, aga kokku oli vist üldse selle tripi peale vähemalt 10 pulma.

Autoga ringi reisides oli päris hea kuulata vahelduseks ka kohalikku raadiot Skonto, Eestiga võrreldes on see muusika suhtes sarnane vist Raadio 3-mega.

Rääkides liikluskultuurist, siis see väga ei erine Eesti omast. Kuigi jah tuleb öelda, et kolmerealine oli kaherealisel teel üpris tavaliseks muutumas. Lv kohta võib öelda, et nad on liiklemisel viisakad. Kui anda neile teed, siis tänavad nad suunatuledega- paremale ja vasakule (Eestis midagi sarnast aga ohutuledega). Liiklusmärke Lätis aga jagub, kohati ajab see silma kirjuks. Kui Eestis on peatee peamiselt märgitud kõrvalteedele „anna teed“ märgid, siis siin ei ole kahju igale poole püstitada peatee märki. Ka raudteesid on siin päris palju, eriti seda just tagasiteel Eestisse.

Sigulda on selline väike linnake Gauja rahvuspargis, mis asub ca 50 km kaugusel Riiast. Koiva jõe ürgoru kaldal asuvad keskaegsed lossivaremed, kõiki kahjuks külastada ei saanud, sest nii mõneski toimus pulmapidu. Käisime vaid Sigulda Uus lossis. Ajaloodust üldiselt nii palju, et Sigulda maakonda iseloomustab suveniir "Kepp", mis on populaarne olnud juba 200 aastat. „Vidzame Šveitsi“ mägedel ja radadel pakuti jalutamisel toeks jalutuskeppe.  2007. aastal avati selle auks ka Keppide park, kus asub ka Keila linna jalutuskepp (teadmiseks, et Keila on nende sõpruslinn). Neid jalutuskeppe on seal pargis ikka hulga. Lisaks sellele müüakse neid igas suveniiri müügukohas- ilusaid värvilisi, nii suuri kui ka väikeseid. Traditsiooniliselt tehakse Siguldas jalutuskepid sarapuust, kadakast, paakspuust, pajust, toomingast. 

Siguldas (Poruka iela 4) asub ka 1969. aastal avatud Balti ainus köisraudtee. Seal saab aastaringselt sõita, isegi puhkepäevadel. Sissepääsumaks ühes suunas on täiskasvanule 2,50 latti. Üllatuseks oli seal väga palju eestlasi, mis tegi tuju päris lõbusaks. Ühe sõnul oli köisraudteel olnud mingisugune avarii, mille pärast olid reisijad olnud keset raudteed lõksus üle 2 tunni. Teadmiseks, et sõit edasi-tagasi kestab ca 30 minutit. Kuna rahvast oli palju, siis loobusime sellest sõidust. Oleksime pidanud vähemalt ootama 2 tundi, et saada 30 minutiks köisraudteele (vagunisse mahtub ca 10 inimest). Kui aus olla, siis väga ei näinud sellel ka mõtet, sest seal tundus olema, et mingisugust vaateelamust küll ei saa, sest köisraudtee all olid puud.

Pärast läks ka kõht tühjaks ja otsustasime pitsat sööma minna, La pizza yeloce’s (Rigas iela 45, Valmiera). Kõik oli läti keeles nagu arvata oli. Küsisime populaarsema pitsa, milleks oli Rustica. Tellisime 2, kuigi ausalt öeldes saime ühestki kõhu täis, pitsa ise oli 30cm diameetriga. Ütleks veel nii palju, et teenindus oli hea, sest me ei pidanud kaua ootama ja nägime oma pitsa valmimist laivis. Maitsev oli, pitsa koosnes rohkest juustust, peekonist, hapukurgist, sibulast. Teise pitsa saime karbiga kaasa. Kui lahkuma hakkasime, siis tuli sinna teisigi eestlasi, kes ei osanud samuti kohalikku keelt. Nad tahtsid suure kamba peale võtta ühe pitsa- vaevalt neile kõigile sellest oleks jagunud. Numbritest rääkides maksis meie pitsa 3.90 latti (5.50 €).

Riia lähistel asub linn nimega Salaspils, kus me pikemalt peatusime. Linna lähistel on peetud palju lahinguid- I MS ajal kasutati seal mürkgaase. II MS ajal aga oli Salaspilsis raudtee lähistel sakslaste rajatus kontsentratsioonilaager ehk surmalaager (originaalis Polizeigegfängnis und Arbeitserziehungslager), kus praegu asub memoriaalkompleks. Seal hävitati sõna otseses tähenduses ebainimlikult ca 12 000 inimest. Sealsamas asus ka laste koonduslaager, kus võeti lastelt verd vereülekannete tegemiseks. „Nazi doctors“ viisid läbi inimkatseid, mille läbi suri enamus laagi lapsi. Inimkatsed olevat tehtud tuimestuseta. Kõik see, mis selle kohta lugenud olen ja kuulnud kohapeal on lihtsalt nii õõvastav, et tekib suur raev selliste inimeste vastu, kes süüdlased on. Parem jätan oma emotsioonid siin ütlemata. Memoriaalhoones seisab tekst:

The Salaspils Memorial- a remembrance place of fascist victims. Here, not far from a little town Salaspils, a concentration camp was situated from October 1941 till October 1944. Thousands of people from the occupied Latvia, the USSR and many European countries were imprisoned there in 39 barracks. The principal function of the Salaspils concentration camp was transportation of the imprisoned to the larger camps of the Trird Reich.

The prisoners of the camp were employed in pear marshes, aerodromes, in road building and other hard labour jobs.

The camp regime was exclusively strict.

Jätkaks siinkohal parema teemaga. Käisime enne tagasisõitu Riias. 1979-1986. aastatel ehitatud Riia raadio- ja teletorn on 368,5m kõrge, mis on ka Baltimaade kõrgeim ehitis (kusjuures Eiffeli torn on vaid 324m kõrge ja Tallinna teletorn 314m). 97m kõrgusel asub esimene platvorm (kiirliftiga 49 sekundiga) ja restoran "Veja Roza", kus avaneb vaade Riia vanalinnale. Torni me ei külastanud, sest ees oli märk, et sissesõit on keelatud ja muu info selle kohta puudus. Üldse asub ta päris halvasti ligipääsetaval kohal, kui ma ei eksi siis Zaķusala saarel, kuhu saab vaid silla kaudu. Üldse oli selle ümbrus kuidagi kasimatu, et ei kutsunud üldse sellega tutvuma. Tallinna teletorn on igatahes ilusam. Võib olla arhitektuurselt on Riia oma põnevam.

Tähelepanu pälvis Riias veel Läti Teaduste Akadeemia hoone "stalinistlik pilvelõhkuja“ , mis on rajatud 1953-1956. aastatel ja on 108m kõrge.
 

Eelmine päev sai vahetatud mõned eurod lattideks, seega „pidime“ midagi ka ostma. Ei saa ju käia Lätis, et ei osta vähemalt korra saldējums’i. Minu valikuks osutus õuna-kaneeli jäätis, mis meenutas oma maitselt ahjuõuna kooki :D Proovimise mõttes sai koju varutud ka erinevad õlled. Eks siis lähipäevil pärast sauna saab neidki degusteerida.

Kokku sõitsime ca 700km. Kell oli 0:58, kui koju jõudsime. Olin päris väsinud- kui pea patja puutus, kohe ka magasin.

Kes ütles, et elu on kerge?

Eeem...suvi? Puhkus? Not for me :/ Juuli keskel sain natukeseks kooliga ühele poole, augustis jälle. Juulis kogusin staffi herbaariumi jaoks, et saaksin augusti lõpuks selle JUBEDUSE ära esitada. Vahepeal viskas küll korralikult sassi, sest kuidagi ei tahtnud need lehed võrsetega oma loomulikku värvitooni säilitada, st. läksid pruuniks/mustaks. See lihtsalt ajab nii vihaseks, vabandused mu raevu pärast- õnneks said kannatada vaid ajalehed ja mu ajurakud. Lisaks sellele sain veel võrsete varumisega mingisuguse taimemahlaga põletada, ei ole just eriti tore eks. Kartsin alguses üldse, et äkki nahavähk (UV-indeks oli sellel ajal päris kõrge)- no jah ega ma ju kipun üle mõtlema ka asju (halb omadus). Õnneks polnud ka tuuleohatis (nagu vanemad arvasid). Perearst määras salvi ja asi paraneb....pulmadeni ;) Praeguse seisuga on herbaariumiga päris okei...ptui, ptui, ptui. Käisin täna herbaariumi jaoks asju vaatamas (paberit, kiletaskuid ja mappi)- päris korralikult läheb asi ikka maksma, vähemalt praeguse seisuga. Lähengi augusti lõpus Tartu neid ostma (loodetavasti on seal kõik vajalik olemas). Täna rääkisin augustist ka Kairiga, kes pidavat kooli minema juba 22.08 ja kuna tal varsti sünna, siis tegi ettepaneku seda tähistada. Ta siis selleks ajaks Maasika’vanune ehk 21. Ajab siis rahva kokku ja PIDUTSEMA. Loodetavasti on selleks ajaks meie räpakas naaber ka lännu. Loodetavasti saan enne kooli puhata- oligi mõte minna Saaremaale vs Lätti vs mere äärde, et võtta suvest viimast. Nojah, mis suvest enam ikka rääkida- täna oli NII külm väljas, tundub, et bye bye lühkarid :/.

Olen viimasel ajal näinud tänaval (Põltsus) liikumas imelikke poisse. Ühel õhtul oli ühel neist must rätt silmini ees, nagu ei tundunud see imelik, kohati isegi hirmuäratav. Mingi kuu aega on meie tänaval sõitnud rollerid üle 3-me tänava (2 neist stop- märgiga, 1 anna teed märgiga) nii, et ei võta kiirust üldsegi vähemaks ja seda just hilisõhtul (pimedas). Täitsa segased ütleks ma, loodetavasti pole ma ainuke, kes nii arvab. Ega need märgid siis naljapärast pole, endalgi päris ebamugav neid tänavaid ületada, suht hiilid autoga enne. Isa rääkis täna, et politsei sõnul pidid need olema bensiininuusutajad (nagu WTF täiega, mis küll toimub siin linnas L ?!?!?!). Arvatavasti sobib neile ka liimi nuusutamine :S. Neil ongi mingisugune gäng (umbes 14, 15, 16- aastased)- riietuvad sarnaselt ja toimuvad mingisugused kogunemised (mis ei ole just väga kaugel mu majast). Emps teadis veel rääkida, et üks neist varastas poest botased ja mängurelva. Päris jube, milliseks siin kõik muutunud on selle 2 aastaga, mis ma Tartus olen olnud. Nii nad siis igal õhtul "kihutavad oma rolleriga- pilves ja adrenaliin põhjas. Tahavad vist surma saada :/ Keegi on nende kohta tehtud avalduse, aga politsei pole neid kätte saanud, sest selleks ajaks on nad alati minema saanud. Loodetavasti ei põhjusta nad viga kõrvalisele isikule (ma ka kaasaarvatud) nagu tavaliselt liiklusõnnetuste puhul kipub olema :/

Igasuguseid meil ka leidub. Näiteks täna tulin kesklinnast üle Saunaka ja seal hüppas mu ette üks tüüp, kes ütles “Tsau!“ Mul polnud/pole aimugi, kes to oli, seega kõndisin tähelepanu pööramata edasi, mispeale ta ütles, et Põltsamaa neiud on ikka nii ülbed. Lisaks sellele järgnes veel...ouu, ouu, lülita oma suunatuli välja. Ma pole ülbe, aga purjus tolgusele ma vastama ei hakka...vabandust, kui nüüd pettusid.