Latvias

Mida kõike ei jõua ära teha 1 päevaga. Eile (06.08.11) sai käidud Lätis. Ärkasime üpris vara, et võimalikult palju ära näha ehk siis kell 5:09 (nagu olin äratuseks pannud). Läksime Valga kaudu Valka ja sealt edasi Riia poole. Esimene peatus oli pisike Seda linn, mis on üpris stalinistlikus stiilis ehitistega.

50 km kaugusel Eesti piirist asub Valmiera linn, mis teeb koostööd Viljandi linnaga- peamiselt Ugala teatri ja Valmiera teatri vahel. Toimub kunstnike ja kunstinäituste, kultuurigruppide vahetamine. Linnas me suuremat peatust ei teinud, kui ma ei eksi, siis toimus seal mingisugune jalgrattavõistlus. Valmieras oli küll koobastik, mida me vaatamas käisime. Pole küll mingi üüratu suur, aga huvitav siiski.

Külastasime ka Sietiniez'e kive. Meenutab olemuselt Taevaskoda Eestis. mis asub kauni Gauja jõe ääres. Väljauhutud valge liivakivikalju on ca 15m kõrge ja 400m lai. 

Omapärane nimi on tulnud kalju sees elavate mesilaste tegevusest, kes liivakivi auklikuks on uuristanud. Kalju seintele on peamiselt igale poole graveeritud midagi, mõni isegi sõnaseletamatult veidrasse kohta, kuhu inimese käsi küll ei ulatu. Puidust trepid ja puhkealad on päris mõnusad lähemalt uurimiseks, kuid seal on ka ees võrkpiirded, et vältida kalju kahjustamist.

Huvitav linn on ka Cēsis (Võnnu), mis on Läti vanim linn, kutsutakse ka Vidzeme pärliks.  Linn asutati 1206. aasta koos vabaõhumuuseumiga. 

Asub ta siis Gauja jõe (Läti pikim jõgi) kõrgetel kallastel, kus on hea vaade ümberkaudsetele metsadele. Õllesõbrad peaksid olema kuulnud Cēsis’est. Seal tehakse Läti tuntud õlut. Õllevabrikut me küll vaatamas ei käinud, küll aga parki, lossi ja üldiselt linna tänavaid. Cēsis'e lossi varemed asuvad ilusas pargis, kus suviti üritusi peetakse. Just parajasti üks pianist häälestas klaverit, kui me pargis jalutasime. Lossi külastamine aga on tasustatud. Meile see väga pinget ei pakkunud, seega luusisime pargis ringi. Ausalt öeldes, tundus see loss kuidagi tavaline, et selle külastamise eest maksta. Peamiselt oleks selle raha eest saanud käia tornis ja sisehoovis. Muideks ühelt tänavalt sai läbi väravate sisehoovi näha.

Linna kohta ei ole midagi halba öelda, päris armsad vanad majad ja sillutatud teed. Külastajaid oli palju, seegi peaks näitama, et tasub külastada.

Linnas asub ka kuulus võidusammas "Mõõgast tõusis päike - Langenud kangelastele", kus on saanud alguse Eesti võidupüha- võit baltisaksa Landesweri ja Saksa Rauddiviisi üle.

Lätis on omapärane pakendipandisüsteem, vähemalt mina pole varem sellist näinud.

Võrreldes Eestiga, siis on seal palju rohkem tasulisi parklaid, mis on päris tüütu. Eriti käis see Cēsis’e ja Riia kohta. Kui tahta tasuta parkida (vähemalt tunniks ajaks), siis soovitaks poodide parklaid, kui just parkimise eest või trahvi eest maksta ei taha. Samas ega neid väga lihtne leida ei olegi, pidime korralikult linnas tiirutama ja üle küsima, et konflikte vältida. Looduse kohta pole midagi erilist rääkida, peamiselt nagu Eestis. Praegu dendroloogilisel lainel olles oli ka tähelepanek, et väga palju kasvas looduslikult isegi Punast tamme ja Harilik robiiniat (Eestis vaid haljasaladel). Vabandust, kipun rääkima nagu giid juba :D

Ei tea, mis eriline aeg 06.08.11 oli, aga siis toimus väga palju pulmi. Mõne vaatamisväärsuse juures oli lausa mitu pruutpaari. Mõnele jäi pikemaks ajaks silm peale, kena oli J Ei hakanud neid üle lugema, aga kokku oli vist üldse selle tripi peale vähemalt 10 pulma.

Autoga ringi reisides oli päris hea kuulata vahelduseks ka kohalikku raadiot Skonto, Eestiga võrreldes on see muusika suhtes sarnane vist Raadio 3-mega.

Rääkides liikluskultuurist, siis see väga ei erine Eesti omast. Kuigi jah tuleb öelda, et kolmerealine oli kaherealisel teel üpris tavaliseks muutumas. Lv kohta võib öelda, et nad on liiklemisel viisakad. Kui anda neile teed, siis tänavad nad suunatuledega- paremale ja vasakule (Eestis midagi sarnast aga ohutuledega). Liiklusmärke Lätis aga jagub, kohati ajab see silma kirjuks. Kui Eestis on peatee peamiselt märgitud kõrvalteedele „anna teed“ märgid, siis siin ei ole kahju igale poole püstitada peatee märki. Ka raudteesid on siin päris palju, eriti seda just tagasiteel Eestisse.

Sigulda on selline väike linnake Gauja rahvuspargis, mis asub ca 50 km kaugusel Riiast. Koiva jõe ürgoru kaldal asuvad keskaegsed lossivaremed, kõiki kahjuks külastada ei saanud, sest nii mõneski toimus pulmapidu. Käisime vaid Sigulda Uus lossis. Ajaloodust üldiselt nii palju, et Sigulda maakonda iseloomustab suveniir "Kepp", mis on populaarne olnud juba 200 aastat. „Vidzame Šveitsi“ mägedel ja radadel pakuti jalutamisel toeks jalutuskeppe.  2007. aastal avati selle auks ka Keppide park, kus asub ka Keila linna jalutuskepp (teadmiseks, et Keila on nende sõpruslinn). Neid jalutuskeppe on seal pargis ikka hulga. Lisaks sellele müüakse neid igas suveniiri müügukohas- ilusaid värvilisi, nii suuri kui ka väikeseid. Traditsiooniliselt tehakse Siguldas jalutuskepid sarapuust, kadakast, paakspuust, pajust, toomingast. 

Siguldas (Poruka iela 4) asub ka 1969. aastal avatud Balti ainus köisraudtee. Seal saab aastaringselt sõita, isegi puhkepäevadel. Sissepääsumaks ühes suunas on täiskasvanule 2,50 latti. Üllatuseks oli seal väga palju eestlasi, mis tegi tuju päris lõbusaks. Ühe sõnul oli köisraudteel olnud mingisugune avarii, mille pärast olid reisijad olnud keset raudteed lõksus üle 2 tunni. Teadmiseks, et sõit edasi-tagasi kestab ca 30 minutit. Kuna rahvast oli palju, siis loobusime sellest sõidust. Oleksime pidanud vähemalt ootama 2 tundi, et saada 30 minutiks köisraudteele (vagunisse mahtub ca 10 inimest). Kui aus olla, siis väga ei näinud sellel ka mõtet, sest seal tundus olema, et mingisugust vaateelamust küll ei saa, sest köisraudtee all olid puud.

Pärast läks ka kõht tühjaks ja otsustasime pitsat sööma minna, La pizza yeloce’s (Rigas iela 45, Valmiera). Kõik oli läti keeles nagu arvata oli. Küsisime populaarsema pitsa, milleks oli Rustica. Tellisime 2, kuigi ausalt öeldes saime ühestki kõhu täis, pitsa ise oli 30cm diameetriga. Ütleks veel nii palju, et teenindus oli hea, sest me ei pidanud kaua ootama ja nägime oma pitsa valmimist laivis. Maitsev oli, pitsa koosnes rohkest juustust, peekonist, hapukurgist, sibulast. Teise pitsa saime karbiga kaasa. Kui lahkuma hakkasime, siis tuli sinna teisigi eestlasi, kes ei osanud samuti kohalikku keelt. Nad tahtsid suure kamba peale võtta ühe pitsa- vaevalt neile kõigile sellest oleks jagunud. Numbritest rääkides maksis meie pitsa 3.90 latti (5.50 €).

Riia lähistel asub linn nimega Salaspils, kus me pikemalt peatusime. Linna lähistel on peetud palju lahinguid- I MS ajal kasutati seal mürkgaase. II MS ajal aga oli Salaspilsis raudtee lähistel sakslaste rajatus kontsentratsioonilaager ehk surmalaager (originaalis Polizeigegfängnis und Arbeitserziehungslager), kus praegu asub memoriaalkompleks. Seal hävitati sõna otseses tähenduses ebainimlikult ca 12 000 inimest. Sealsamas asus ka laste koonduslaager, kus võeti lastelt verd vereülekannete tegemiseks. „Nazi doctors“ viisid läbi inimkatseid, mille läbi suri enamus laagi lapsi. Inimkatsed olevat tehtud tuimestuseta. Kõik see, mis selle kohta lugenud olen ja kuulnud kohapeal on lihtsalt nii õõvastav, et tekib suur raev selliste inimeste vastu, kes süüdlased on. Parem jätan oma emotsioonid siin ütlemata. Memoriaalhoones seisab tekst:

The Salaspils Memorial- a remembrance place of fascist victims. Here, not far from a little town Salaspils, a concentration camp was situated from October 1941 till October 1944. Thousands of people from the occupied Latvia, the USSR and many European countries were imprisoned there in 39 barracks. The principal function of the Salaspils concentration camp was transportation of the imprisoned to the larger camps of the Trird Reich.

The prisoners of the camp were employed in pear marshes, aerodromes, in road building and other hard labour jobs.

The camp regime was exclusively strict.

Jätkaks siinkohal parema teemaga. Käisime enne tagasisõitu Riias. 1979-1986. aastatel ehitatud Riia raadio- ja teletorn on 368,5m kõrge, mis on ka Baltimaade kõrgeim ehitis (kusjuures Eiffeli torn on vaid 324m kõrge ja Tallinna teletorn 314m). 97m kõrgusel asub esimene platvorm (kiirliftiga 49 sekundiga) ja restoran "Veja Roza", kus avaneb vaade Riia vanalinnale. Torni me ei külastanud, sest ees oli märk, et sissesõit on keelatud ja muu info selle kohta puudus. Üldse asub ta päris halvasti ligipääsetaval kohal, kui ma ei eksi siis Zaķusala saarel, kuhu saab vaid silla kaudu. Üldse oli selle ümbrus kuidagi kasimatu, et ei kutsunud üldse sellega tutvuma. Tallinna teletorn on igatahes ilusam. Võib olla arhitektuurselt on Riia oma põnevam.

Tähelepanu pälvis Riias veel Läti Teaduste Akadeemia hoone "stalinistlik pilvelõhkuja“ , mis on rajatud 1953-1956. aastatel ja on 108m kõrge.
 

Eelmine päev sai vahetatud mõned eurod lattideks, seega „pidime“ midagi ka ostma. Ei saa ju käia Lätis, et ei osta vähemalt korra saldējums’i. Minu valikuks osutus õuna-kaneeli jäätis, mis meenutas oma maitselt ahjuõuna kooki :D Proovimise mõttes sai koju varutud ka erinevad õlled. Eks siis lähipäevil pärast sauna saab neidki degusteerida.

Kokku sõitsime ca 700km. Kell oli 0:58, kui koju jõudsime. Olin päris väsinud- kui pea patja puutus, kohe ka magasin.