Eesti-Läti-Leedu-Läti-Eesti 2012

 

Pühapäev, 05.08.12,  kell 9:09 kodust lahkumine, et „puhata“ mõned päevad Eestist ja nautida Lätit ja Leedut. Jah just puhata, sest alati, kui koju jõuad, siis tunned, et tahaks magada ja naudid oma vana kasvõi nagisevat voodid täielikult.

Esimene peatus Valgas, et teha suurem tankimine, sest diisli hinnad Lätis ja Leedus ei kõlanud kuuldu kohta kuigi soodsad olema. Kui nüüd aus olla, siis polnud sealgi võrreldes Põltsamaaga kuigi soodsad. Nagu arvata võib, siis ületasime piiri Valgast Valka. Mõned km Valkast välja sunniti meid peatuma, mille peale tekkis autos korralik ärevus. Avasime akna, kõlas „добрый день!“, mis järel paluti ID- kaarti vs passi. Kõige naljakam oli see, et ühel mehel oli pass 4 päeva tagasi kehtivuse kaotanud, mistõttu ärevus aina kasvas, kui algselt vaid passi küsiti, Murphy seadus või mis :D Õnneks midagi kahtlast meis ei nähtud ja saime rahulikult teed jätkata, niipalju kui see sõidutee võimaldas.

Teine peatus Valmera selleks, et muretseda mõneks päevaks internet. Kõlab küll puhkuse vaenulikult, kuid nii oli kõige lihtsam leida vaatamisväärsusi ja parimad välja sorteerida. Uudistasin niikaua linna, kui teised poes käisid ning klõpsasin mõned pildid, et huvi üleval hoida. Istun autos, uks pooleldi avatud ja kõlab eesti keel...miskipärast kõlab see nii rahustavalt ja rõõmsalt, eriti kui oled mõnda aega vaid võõrkeeli kuulnud ja tuhkagi aru ei saa. Kõrval autost kalpsab välja üks pisike poiss, kes mangub vanematelt „Lähme Lätti!“- nojah, mis teha, kui Lätis palmid ei kasva ja ilm ka Eestiga võrreldav on. Samas, ega ma sellises vanuses parem polnud, arvasin et Eesti on üks suur planeet ja Tartu on selle kõrval asuv planeet ning lõvi on isane on tiiger emane :D

Ääretult veider on Lätis see, et bussipeatustel puudub nimi- vähemalt võivad nad õnnelikud olla, et ei pea kuulama sellist arusaamatut mikrofoni köhimist nagu mõned aastat tagasi Tln trammides kohta võis.

Läti on halbade sõiduteedega riik. Teed on lapitud ja mügarikud, mistõttu enamus põhisõiduteid oli remondis ja suurem osa ajast tuli passida valgusfoori taga. Samas liikluskultuur oli hoopis teistsugune ja liiklusmärke on nagu seeni pärast vihma. Kohati tundub, et lätlastel on peamine eesmärk jõuda alati suurlinnast suurlinna, sest vahepeatused on ullikestele. Lisaks sellele on kiiruspiirangud vaid memmekatele, kes pidurdavad kohalike kiirust ja ei lase rekordeid saavutada. Teed Lätis on üpris pikad ja sirged.

Sõitsime läbi Riiast, millest pikemalt ei hakka rääkima (vt sissekirjutust Läti koht). Sealt edasi Jelgavast läbi, kus jäi silma kauni fassaadiga loss- Miitaavi loss ehk Jelgava loss, mis on Baltimaade suurim barokkstiilis loss. Loss on ehitatud Lielupe jões asuvale saarele 1738 aastast, mis valmis 1772. aastal.

 Meitene, mille paremal küljel asub Leedu piir.

 

Esimene asula Kriukai, mis paistis silma oma suure alleega, mis tervet maanteed piiritles. Hästi palju õunapuid ja viljahoidlaid. Terve päeva nägime, kuidas suurtel põldudel võtsid kombainid vilja nagu oleks viimne päev kätte jõudmas. Tee äärde jäi üks söögikoht, mis paistis silma oma olemusega, propageeris hobuseid ja kõike neid, mis selle loomaga vähegi seotud on.

Tee äärde jäi ka üks huvitava aiaga motell.  

 

 

 

Väljas 27,5 kraadi tõi naeratuse näole, sest eelnevalt oli üpris jahe ja pilvine. Kella 15:14 olime jõudnud Ristimäele, mis asub kodus umbes 417km kaugusel, kõrgusega 100m merepinnast. Ausalt öeldes mõtlesin ma oma peas midagi teistsugust, kui mu silmad seal nägema pidid. Pisike künkake, millel seisid ristid mõnest sentimeetrist kuni mitme meetri kõrgusteni välja. Kõige säravam hetk oli vist see, kui nägin ühe eestlase pisikest ristikest, muu aga jättis üpris väikese emotsiooni nagu käiks tihedalt asustatud surnuaias. Vabandust väga, aga nähtud, käidud, kuid enam vaevalt sinna tagasi tikuks. Peale selle töllerdasid iga nuka peal vanapapid, kes oma seebikarbiga ässata üritasid ja niisama ees passisid- inimlikku arvestamist teistega seal küll ei kohanud. Ja muide, selleks et parklasse auto jätta, peab päris mitusada meetrit kõndima, kui vaatamisväärsusele jõuda ning kõige hullem, selle eest veel maksma ka, et auto valveta kuskil künka taga päikest võtta saaks. Ei aitäh, leidsime parema mooduse, tee äärde keelutsoonist väljas ja see ei läinud meile midagi maksma. Seal kohtasin ma eestlasi, kes julgel sammul minule vastu kõndisid ja isegi aimamatult teretasid, pidin kähku oma naerusuu tagasi tõmbama, et neile viisakalt samaga vastata. Ajaloost siis niipalju, et 1863. aastast on sinna riste püstitatud. 1993. aastal on isegi Johannes Paulus II seda kohta külastanud. Sadade aastate jooksul on palverändurid toonud sinna riste, kokku on neid üle 50 000.

 

Šiauliai- appi, kes küll nii kohutava nime küll kirjutas ja milline inimene suudab selle esimese raksuga õigesti ja kiiresti hääldada. Igatahes mina mitte! Esimene peatus selle teadküllmisnimega linnas oli Akropolis, mis on üks suurtest kaubamajadest Leedus. Sealt siis muretsesime endale teise interneti, et Leedus hakkama saada. Käisime ka toidupoes ja pole raske arvata, et tegemist oli järjekordse Maximaga, te lihtsalt ei kujuta ette või no isegi kujutate, kui palju neid leidub- kindlasti igas suuremas linnas mitu poodi. Hindade kohta võib öelda niipalju, et midagi utoopilist ei näe- võib öelda, et üpris sama või kallimgi, alkohol pidavat odavam olema. Loomulikult tuli sealt ka esimene ledai ehk jäätis ja koguni banaanijäätis.

Leedu teede kohta võib öelda, et peamiselt sarnane olemus, kui Lätis, kuid peamine populaane liiklusmärk, mida kohta võib oli 70km/h ja seda nii linnas kui ka linnast väljas, mille teeolud lubaksid Eestis kindlasti 90km/h. Kohalike suhtumine on järjekordselt võrreldav lätlastega. Lisaks sellele leidub eriskummalisi liiklusmärke, mille kohta info puudub.

 

Panevežys- suuruselt viies linna Leedus, mille ääreosa üpris ilmetu oma suurte ostukeskuste ja mitmekorruseliste nõukaaegsete korterelamutega. Õnneks ei saa sama öelda kesklinna kohta, mis tundub inimsõbralikum ja üpris roheline ning väidetavalt on koht populaarne festivalide korraldamiseks ja vaba aja veetmiseks.

Imelikuna näivad Leedus täiesti arusaamatutes kohtades suured ristid, mis oma olemuselt näevad välja nagu altarid- ümbrisetuna madala aiaga ning jalamile asetatud küünalde, lillede vms. Neid näeb nii suurte mnt ääres, asulate juures nii põldudel kui ka koduaedades. 

Lisaks sellele on sagedane vaatepilt üksikutest hobustest või kahest lehmast. Hea õnne korral võib juhtuda nägema hobust põllutöödel, kes põldu künnab, sest Eestiga võrreldes on Leedu paratamatult ikkagi ajast maha jäänud. Kummaline aga ühtegi lammast ei sattunud nägema.

 

Esineme ööbimine Appel eiland’il (N:55°09΄650˝ E:25°18΄648˝). See oli puhtalt juhus, et me sinna sattusime. Leedus on päris raske leida ööbimiskohta, mis vastaks su ootustele ja samas rahakotti ei rüüstaks. Õhtu oli soe ja ilus, mistõttu saime omale lubada telkimiskoha, sest ööbimine bangolos oleks üpris kalliks läinud. 2ne bangolo 65Lt ja 4jane 175 Lt(sh wc ja dušš majakeses sees), telk aga 10Lt, auto 5Lt ja inimene 10Lt, erinevalt Eestist kuulus sinna sisse ka dušši kasutamise võimalus (mainides, et sh kuuma veega) ja korralik wc. Telkimiskoha lähedal asus infopunkt ja söögikoht.

Saime õhtul eneseteadmata kasutada ka tasuta wifit, mida algselt pidasime ostetud Leedu internetiks.

Jätkub(kliki)

will continue...

06.08.12 ärkasin üpris vara, kell oli vist 8:00. Tegime süüa ja pakkisime telke kokku. Ühtäkki kui tuli mees ja hakkas prügikaste tühjendama. Teadmiseks, et Leedus naljalt prügi vedelemas ei näe, samas kui Lätis leidus neid isegi prügikottide viisi bussipeatustes. Selles suhtes on tegemist ikka päris kultuurse riigiga.

Tundub, et see Murphy seadus kipub olema igapäevane, sest asju kokku pakkides ja neid järjekordselt autosse paigutades ei paistnud kuskil vaba ruumi tekkivat, olgugi et olime asju märgatavalt vähendanud. Vaatasime veel veidike ringi ja läksime ööbimiskoha eest tänama. Ajaloost saime päris korraliku ülevaate: Iidsetel aegadel oli saarel klooster, kus elasid halvatud ja puudega inimesed ja sotsiaalsed heidikud. Saar kuulus hertsogite, kes korraldasid festivale ja muid pidustusi. Seejärel elas saarel laialdaselt tuntud ja kõrgelt haritud bioloog Pranciškus Baltrus Šivickis, kes hiljem ka saare ära ostis. Seejärel kuulus saar professor Vytauto Didžiojo, kes ühel päeval saare ka müüki pani. Tema õpilased käisid seal õppimas ja järve faunat uurimas. Ehitati sinna farmi ja maja, et luua kõik vajalik perele, sõpradele ja külastajatele. Sellest tulenevalt otsustas ta rajada õunapuuaia, kuhu kuulud üle 100 erineva õunapuu liigi. Praegugi on tõesti väga palju neid ning sellest ka kindlasti saare nimi pärineb. Kirjutasin, et ta pani koha müüki, kui ostjatele oli see liiga kallis ning saar jäi puhkamiskohaks.

Koha eripäraks on kindlasti ka see, et tegemist on vaikse ja puhta kohaga- reeglites on kirjas, et keelatud on mängida ja kuulata muusikat (siinkohal ei mõtle ma kõrvaklappidega kuulamist), risustamine, teiste häirimine, auto parkimine väljaspool selleks lubatud kohale, koertel ujuda järves ning avatud lõkke tegemine. Ahjaa, osade telkimiskohtades juures asub ka veevõtu toru, mille kahest kraanist saab vett lasta ja kõikide juures elektrikapp. Üldiselt on koht valgustatud, seega ei pea muretsema, et öösel kuskil oma kaela murraks. Lisaks ööbimisvõimalustele on ka mõeldud lastele, kes saavad nautida erinevaid atraktsioone. Olemas on ka suur saun, mida saab üritusteks üürida ning suur tenniseväljak ja rannad.

Kell 11:48 Vilnius. Linn on ilus ja suur, kuid vaatamisväärsused asuvad halvasti ligipääsetavates kohtades, et isegi GPS ei ole siinkohal alati abiks.Leedu pealinn on ka peamiseks meresadamaks. Linn ise on osaliselt hoonestatud, kuid suurem osa maast kuulub haljasalade alla (ca 70%). Vanalinn kuulub 1994. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

 Üllatav oli see, et jalakäijate fooril oli lisatuli ehk siis oranž- Eestis juba naljalt seda ei näe, tundub, et leedukad on päris ajameelsed, et neil on vaja lisatulesid ning ka liiklusmärgid püstitatud mõttega- mida rohkem, seda uhkem.

 

Näiteks tuli Teletorni leidmiseks kasutada silmi ja teekonna leidmiseks kasutada positsioneerimiseks teletorni ennast. Õnneks paistis ehitis hästi silma ka kõrgete hoonete tagant.

 

Vanalinnale üpris lähedal (ca 5 min. kaugusel Euroopa Parlamendi hoonest) asus ka üks kirik, mis esmapilgul pakkus huvi just oma suurte kuplite poolest, kuid veidike edasi jalutades ja liiklust jälgides (akendeta raudsed ja tumedad kaubikud väljumas sealt aiast) avastasime üllatuseks, et tegu on hoopis vanglaga (Lukiškes vangla). Vangla on ehitatud 1904. aastal, kui Leedu oli osa Vene impeeriumist- ajal, mil see oli tehnoloogiliselt kõige arenenum vangla impeeriumis. Seal oli kesküte, veevarustus ja ventilatsioon. Komplekti kuulub ka Saint Nicholase õigeusu kirik. Enamik vange on seal ajutiselt, oodates vahistamise otsust enne kohut või ülekandmist teise kinnipidamisasutusse, samas on ka olemas püsiv vangla ca 200 kinnipeetavaga ja osa neist eluaegse vanglakaristusega. Vangla ise on praeguse seisuga halvas olukorras ja vajab rekonstrueerimist. Kirik ehitati 1899. aastal ja oma osa kompleksist.

Trakai loss. Leedu tuntumaid vaatamisväärsusi, mis on ehitatud ühele järvesaarele. Linn ise on kitsaste tänavatega, mis on ääristatud puumajakestega ja väikeste hoovidega. Mida lähemale lossile, seda hullemaks lähevad hoovid, mille omanikud pakuvad oma aeda parkimiseks. Loss ise on ilus ja atraktiivne, mis meelitab külalisi igalt poolt maailmast. Igal pool tänaval asuv parkimisautomaat, mis nõuab tunnise parkimise eest ca 2-3Lt, sealjuures juhtub nägema ka selliseid, mille min. raha on 3Lt, kuigi kirjas on tunnitasu 2Lt- loogiline või mis?! :D

 

Kaunas, kell 17:07, väljas 30kraadi. Vilnius-Kaunase mnt, väike lõik Vilniuse–Klaipėda maanteest, millel kiiruspiirang järjekordselt ei piira. Kohati kipub tunduma, et tegemist on kiirendusvõistluse rajaga, mitte tavalise maanteega kahe suurema linna vahel. 100km/h asemel 130km/h on reegel, mitte erand enam. Teedel on raske teha tagasipööret, sest võimalusi on vähe ja kerge maha magada selliste kiiruste juures.

Enne Tauraget hakkas sadama. Teede ääres pole enam märgata riste või kujukesi. Linnas sees tabas meid suur vihmasadu ja äike. Linn ise on ilus aedlinn, milles üksikud korterelamud.

Leedu oma linna nimedega ikka suudab üllatada- Panemune, linn mille Nemunase jõe vasakul kaldal asub Venemaa Kaliningradi oblasti Sovetski linn. Kahte riiki ühendab 416m pikkune Kuninganna Luise sild, mis on ka piiriületuskohaks. Kuna ilm oli kohutavalt vihmane, siis kõik pildid pidi tegema autost, sest teeolud olid päris porides, seega välja küll ei tikkunud. 

Kuna kell oli juba päris palju, siis pidime kiiresti leidma ööbimiskoha. Sõitsime esimesse pakutavasse kohta sisse ja jäime kohe nõusse, sest otsimine oli näidanud, et sellest piirkonnast naljalt kohta ei leia. Koht nimega “Sena Giria“( N:55°10΄569˝ E:21°49΄796˝), mis on avatud kella 11-23. Ilusad hooned ja veel rikkalikum aed, mille taimede liigiline ja sordiline mitmekesisus võib ulatuda sadadesse. Tuba ise on suur, milles asub suur voodi ja lahtikäidav diivan ning suur vannituba dušši ja wc-ga ning kapp riietele koos mitme rätikuga. Külma ilma puhul on abiks akna juures radiaator. Tuba on hästi valgustatud ning suure akna ja klaasuksega, mis viib terrassile. Kui muidu võib väita, et Leedus inglise keelega ei ole suurt midagi peale hakata, siis siinkohal peab sõnu sööma, sest valida oli kas leedu või inglise keelega. Kuna ilm oli vihmane on külm, siis olime kohe pakutuga nõus, olgugi et maksma läks kogu see 4jane tuba 100Lt. Veider asja juures oli see, et algselt sai kokku lepitud 80Lt, mis miskipärast muutus. Puhtast eestlaslikust ei hakanud vaidlema, sest tema inglise keel oli väga vaevaline ja raskesti tuldav ning vene keelt ei jaganud ta üldse. Sellest tulenevalt kasutasime kõik rätikud ära ja nautisime pikki dušši all käike. Ahjaa, muide toas oli ka telekas, mis mängis meil taustaks terve õhtu. 

Jätkub

...will continue

07.08.12, hommikul tabas meid vihmasadu, mis tegi asjade pakkimise autosse keeruliseks, kui vihmavarju hoida ja asju kanda ning seejuures ka pagasniku avada. Asusime Klaipėda poole teele. Leedus suuruselt kolmas linna. Linnas asub tähtis kaubasadam ja Leedu ainuke reisisadam. Kõrgeim hoone on 34-korruseline. Esmamulje- inetu linn, mille peamised hooned on mitmekorruselised korterelamud. Õnneks nii trööstitu ikkagi polnud. Käisime poes, ei jõudnud ringigi vaadata, kui minu ette astus üks leedukas, kes hakkas mulle midagi pakkuma (arvata on, et ma tuhkagi aru ei saanud leedu keelest), jäin silmapilkselt seisma ja tardusin korralikult, et piuksugi välja ei tulnud. Teised hakkasid minuga rääkima, mispeale too naine ütles German, ju siis eesti keel tundus neile saksa keelsena. Enne minekut käisime läbi järjekordsest Maximast (muud valikut lihtsalt järjekordselt polnud).

Seadsime “sammud“ Palanga suunas, mõnikümmend kilomeetrit pärast väljasõitu avastasin, et olime unustanud Kura säär'e(N55° 16′ 28″,E20° 58′ 15″). Miskipärast olime arvanud, et see asub Palanga juures. Ega midagi sõitsime linna tagasi ja sealt edasi sadamasse, kus viis parvlaev edasi Kura säärele. 40Lt auto (sh autojuht) ja inimene 2,9Lt. Poolsaarel väga palju puid ja peamised sõiduteed, millel üldiselt puuduvad kõrvalteed. Ca 100 km pikkune ja 0,5-4km laiune maasäär eraldab Kura lahte Läänemerest. Maariba kuulub osaliselt Leedule ja ühenduskohaga Venemaale (Kaliningradi oblast). Kuulus on ta oma rändavate luidete poolest, mis on Euroopa kõrgeimad. Kura säär ise kuulub UNESCO maailmapärandisse. Tuntuim asula on Nida. Asub seal meremuuseum, mille pilet inimese kohta oli 15Lt. Delfaariumi külastust me aga ette võtta ei saanud, kuna see oli remondis või vähemalt me saime nii aru :D Eelinfo puhul pidi see aga 2012.aasta mais avatama. Kahju küll, sest seal elavad Musta mere delfiinis (afaliinid), kes teevad vaatajatele trikke ja pikki showsid. Neringa asulas aga pidime maksma 20Lt auto eest, et edasi saaks sõita.

Kura säärega tutvuda ja Nidasse sõita. Vaatasime GPSiga, et kõige kõrgemaks punktiks teel oli ca 190m keskmisest merepinnast, kuigi räägitakse 70m kõrgeimast punktist, võta siis kinni, millest jutt :D Ükski puhkus ei saa läbi rannata ja seda seegi kord. Rannas oli kohutavalt tugev tuul, suur imestus oli, et inimesed käisid seal isegi vees ja mõni isegi päevitas. Kohati tundus, et oleks reaktiivlennuki tiiviku juures seisnud, sest see tuul oli ikka päris metsik, et kõrvades tekkis vale rõhk. Samas ei saa mainimata jätta, et rand oli väga ilus, selline tunne nagu oleks Austraaliasse saabunud. Nidas asuvad kuulsad liivadüünid ja „kõrb“ (N55, 44204°,E021, 07217°). Kes tahab ja tunneb huvi, mis tunne on olla kõrbes ja kogeda tugevad nõelravi, siis soovitan neil kindlasti sinna minna. Tuul veab suurtes kogustes liivateri ühest kohast teise, seega ei soovita (omad kogemused olemas) lühikeste pükstega sinna minna. Pildistamiseks pidi kaamera ikka korralikult riietesse ära pakkima ja vaiksemal ajal sai mõne pildi tehtud, et mälestuseks ka midagi saaks. Kui sealt tagasi tulime, siis kõndisid meile vastu rannarätikute ja grilliga inimesed- nemad küll loodetust ei saanud või äkki tõesti neile meeldib mingi lisand krõbisevaga hamba all ja liiva sisse sukeldumine. Samas soovitan sellegipoolest minna, sest vaatepilt on ilus ja huvitav.

Kuna kell oli juba õhtus, siis läksime tagasi sadamasse. Ja oh imet, suur kolonn ootas meid ees. Pidime ikka päris pikka aega ootama, kui parvlaevale saime. Ja jehuuu, me jäime viimastena maha- järjekordne Murphy seadus. Pidime veel ootama, õnneks mitte kaua, sest meid lubati esimesena minema, viisakas või mis.

Palanga, kell 19:40. Leedu tähtsamaid kuurortlinnu, mille liivane rand on ca 18 km pikk. Teeäärsed on täis autosid, milles inimesed pakuvad kodumajutust. See aga meile huvi ei pakkunud, sest lugesin eelnevalt internetist, milliseid kohutavaid kortereid välja üüritakse. Mõnes isegi pidi olema wc nii väike, et põlved olid vastu ust ja selleks, et vee tõmbamiseks ümber pöörata tuli uks lahti teha, sh pükste ülest tõstmiseks. Peale selle polnud uksel lukku, seega kui keegi tahtis wc-sse minna ja seal juba keegi oli, siis kukkus see ukse avades püksata potilt maha. On see siis tõsi või müüt, seda me kinnitamiseks ka ette ei võtnud.

Esimene ettejuhtuv kämping, Darbenai suunas mõni km. 64Lt 4-toalise eest oli see ikka üüratult suur, sest tuba oli KOHUTAV. Andke andeks minu eestlastikku vingumist, aga ma usun, et ka teie ei suudaks sellega leppida. Nõukaaegne mööbel oli kopitanud, nii ka tuba haises selle pärast, külmik räpane, lisaks sellele puudus wc ja dušš majas, selleks pidi kuskile kaugemale minema (oli ka võimalus kasutada prostalist wc-d maja taga, milleks oli kindlasti auk põrandas “luksusliku“ wc-ga), arvata võis, et see polnud kuigi parem, kui tuba ise. Seega meie poolt täielik EI, enne magan autos! Leidsin isegi internetist ühe pildid selle koha kohta: http://pilt.delfi.ee/picture/4275447/

Mitte kuigi kaugel asus teine ööbimiskoht, mis paistis juba kaugemalt silma on ilusate palkmajakestega. Sealne hind oli siis 200Lt, see on aga meile ulmeliselt kallis, seega otsisime edasi. Kell 21:21 ja ei midagi veel, sõitsime Läti suunas edasi. Õhtusel ajal pole kedagi vastu võtmas ja helistada ka pole võimalik. Kella 22:00 aeg leidsime ööbimiskoha, algselt ei tahetud meile nii väheseks ajaks (üheks ööks) üürida, kuid saime õnneks kaubale, sest sellisel kellaajal polnud kuhugi enam võimalik saada ja ilm ka ei soosinud telgis ööbimist. Algselt pakuti meile tuba, mis oli suur ja korralik. Vaatasime seda hoolikalt ja siis tekkis tal mõte meile pakkuda maja, kujutate ette maja ja veel sama hinnaga :D 

Maja ise siis selline pisematsorti, kahekorruseline. Teisel korrusel siis magamiskohad ja puupliit. All saun, vannituba, saun ja nn söögituba koos pika laua, diivani ja telekaga. Maja on hästi valgustatud ja suurte aknatega, millest ühest saab minna terrassile ja seal edasi pääseb tiiki. Selline luksus läks maksma 125Lt, on küll palju, aga midagi lihtsalt üle ei jäänud, samas aga selline luksus ei saakski vähem vist maksta. Kindlasti ei tasuks ära ehmatada, et koht asub metsa sees, 1,6km teest.

 Kes huvi tunneb ja ööbida tahaks (eriti soovitakse inimesi, kes nädalaks tahavad üürita- neile ka odavam hind, ca 14Lt), siis kontaktid: +37065935710, Aleksas, koht nimega “Radomiški“. Kokku on 14 kohta. Koordinaadid: N56, 08564°, E 012, 14856°.  

 

Hommikul, 08.08.12,  läksime tagasi Palangasse, et tutvuda linnaga põhjalikumalt. Nimelt Palangas asub merevaigumuuseum (N55,90611°, E021, 06203°) ja ka Leedu suurim botaanikaaed. Ausalt öeldes ei midagi üüratult erilist, väiksed tükikesed üksikute huvitavate putukate vms klaasi taga. Kes, aga loodab näha merevaigutuba, siis peab aga pettuma, sest selline asi puudub täielikult. Pilet muuseumi külastamiseks maksis 8Lt. Merevaik ise on tekkinud 50-60mln aastat tagasi kasvanud okaspuude (helmesmänni Pinus succinifera tahkunud ja keemilisi protsesse läbinud vaik.

Palangas laenutatakse jalgrattaid ja selliseid sarnaseid mitmerattalisi, millega on üpris lihtne liigelda väiksematel tänavatel, mis on autodele liiklemiseks keelatud. Terve linn on täis kodumajutusi ja hotelle, mis kindlasti ka hingehinda küsivad. 

Liepajas märkasime puhtjuhuslikult ühte kuldsete kuplitega kirikut.

 

Seal läheduses asus ka vanad veneaegsed kaldarajatised. Sealne tuul oli ikka kordades tugevam, kui seda oli eelnevalt. Autostki oli üpris keeruline väljas saada, ilma et tuul oleks ukse kinni lükanud.  

Kell 12:40 Leedust Lätti (taaskordne piiriületus). Lätis külastasime Kuldīga linna. Linna vaatamisväärsuste hulka kuulub kindlasti üle Venta jõe viiv tellissild ja Ventsa rumba, mis on Euroopa kõige laiem, kuid ca 1 meetri kõrgune juga.

 

Ühes linnakeses (kui ma nüüd mööda ei pane, siis oli see koht nimega Sabile), nägime mööda sõites mingeid kahtlasi inimkujukesi, siiani päris selgusetu, mis nende eesmärk oli :D

Takumsis käsime vaatamas Jaunmoku lossi, mis on ehitatud 1901. aastal jahilossiks. 1974. aastast tehti 20. aastat taastamistöid, mida II MS järgselt oli remontimata jäetud. 

  Vanast hobusetallist on ehitatud hotell, kus on võimalik korraldada üritusi.

Ikla, kell 21:02, tagasi Eestis- 161km koju ehk kell 23:00 :D Kokku 2033km.