Eesti-Läti-Leedu-Läti-Eesti 2012

 

Pühapäev, 05.08.12,  kell 9:09 kodust lahkumine, et „puhata“ mõned päevad Eestist ja nautida Lätit ja Leedut. Jah just puhata, sest alati, kui koju jõuad, siis tunned, et tahaks magada ja naudid oma vana kasvõi nagisevat voodid täielikult.

Esimene peatus Valgas, et teha suurem tankimine, sest diisli hinnad Lätis ja Leedus ei kõlanud kuuldu kohta kuigi soodsad olema. Kui nüüd aus olla, siis polnud sealgi võrreldes Põltsamaaga kuigi soodsad. Nagu arvata võib, siis ületasime piiri Valgast Valka. Mõned km Valkast välja sunniti meid peatuma, mille peale tekkis autos korralik ärevus. Avasime akna, kõlas „добрый день!“, mis järel paluti ID- kaarti vs passi. Kõige naljakam oli see, et ühel mehel oli pass 4 päeva tagasi kehtivuse kaotanud, mistõttu ärevus aina kasvas, kui algselt vaid passi küsiti, Murphy seadus või mis :D Õnneks midagi kahtlast meis ei nähtud ja saime rahulikult teed jätkata, niipalju kui see sõidutee võimaldas.

Teine peatus Valmera selleks, et muretseda mõneks päevaks internet. Kõlab küll puhkuse vaenulikult, kuid nii oli kõige lihtsam leida vaatamisväärsusi ja parimad välja sorteerida. Uudistasin niikaua linna, kui teised poes käisid ning klõpsasin mõned pildid, et huvi üleval hoida. Istun autos, uks pooleldi avatud ja kõlab eesti keel...miskipärast kõlab see nii rahustavalt ja rõõmsalt, eriti kui oled mõnda aega vaid võõrkeeli kuulnud ja tuhkagi aru ei saa. Kõrval autost kalpsab välja üks pisike poiss, kes mangub vanematelt „Lähme Lätti!“- nojah, mis teha, kui Lätis palmid ei kasva ja ilm ka Eestiga võrreldav on. Samas, ega ma sellises vanuses parem polnud, arvasin et Eesti on üks suur planeet ja Tartu on selle kõrval asuv planeet ning lõvi on isane on tiiger emane :D

Ääretult veider on Lätis see, et bussipeatustel puudub nimi- vähemalt võivad nad õnnelikud olla, et ei pea kuulama sellist arusaamatut mikrofoni köhimist nagu mõned aastat tagasi Tln trammides kohta võis.

Läti on halbade sõiduteedega riik. Teed on lapitud ja mügarikud, mistõttu enamus põhisõiduteid oli remondis ja suurem osa ajast tuli passida valgusfoori taga. Samas liikluskultuur oli hoopis teistsugune ja liiklusmärke on nagu seeni pärast vihma. Kohati tundub, et lätlastel on peamine eesmärk jõuda alati suurlinnast suurlinna, sest vahepeatused on ullikestele. Lisaks sellele on kiiruspiirangud vaid memmekatele, kes pidurdavad kohalike kiirust ja ei lase rekordeid saavutada. Teed Lätis on üpris pikad ja sirged.

Sõitsime läbi Riiast, millest pikemalt ei hakka rääkima (vt sissekirjutust Läti koht). Sealt edasi Jelgavast läbi, kus jäi silma kauni fassaadiga loss- Miitaavi loss ehk Jelgava loss, mis on Baltimaade suurim barokkstiilis loss. Loss on ehitatud Lielupe jões asuvale saarele 1738 aastast, mis valmis 1772. aastal.

 Meitene, mille paremal küljel asub Leedu piir.

 

Esimene asula Kriukai, mis paistis silma oma suure alleega, mis tervet maanteed piiritles. Hästi palju õunapuid ja viljahoidlaid. Terve päeva nägime, kuidas suurtel põldudel võtsid kombainid vilja nagu oleks viimne päev kätte jõudmas. Tee äärde jäi üks söögikoht, mis paistis silma oma olemusega, propageeris hobuseid ja kõike neid, mis selle loomaga vähegi seotud on.

Tee äärde jäi ka üks huvitava aiaga motell.  

 

 

 

Väljas 27,5 kraadi tõi naeratuse näole, sest eelnevalt oli üpris jahe ja pilvine. Kella 15:14 olime jõudnud Ristimäele, mis asub kodus umbes 417km kaugusel, kõrgusega 100m merepinnast. Ausalt öeldes mõtlesin ma oma peas midagi teistsugust, kui mu silmad seal nägema pidid. Pisike künkake, millel seisid ristid mõnest sentimeetrist kuni mitme meetri kõrgusteni välja. Kõige säravam hetk oli vist see, kui nägin ühe eestlase pisikest ristikest, muu aga jättis üpris väikese emotsiooni nagu käiks tihedalt asustatud surnuaias. Vabandust väga, aga nähtud, käidud, kuid enam vaevalt sinna tagasi tikuks. Peale selle töllerdasid iga nuka peal vanapapid, kes oma seebikarbiga ässata üritasid ja niisama ees passisid- inimlikku arvestamist teistega seal küll ei kohanud. Ja muide, selleks et parklasse auto jätta, peab päris mitusada meetrit kõndima, kui vaatamisväärsusele jõuda ning kõige hullem, selle eest veel maksma ka, et auto valveta kuskil künka taga päikest võtta saaks. Ei aitäh, leidsime parema mooduse, tee äärde keelutsoonist väljas ja see ei läinud meile midagi maksma. Seal kohtasin ma eestlasi, kes julgel sammul minule vastu kõndisid ja isegi aimamatult teretasid, pidin kähku oma naerusuu tagasi tõmbama, et neile viisakalt samaga vastata. Ajaloost siis niipalju, et 1863. aastast on sinna riste püstitatud. 1993. aastal on isegi Johannes Paulus II seda kohta külastanud. Sadade aastate jooksul on palverändurid toonud sinna riste, kokku on neid üle 50 000.

 

Šiauliai- appi, kes küll nii kohutava nime küll kirjutas ja milline inimene suudab selle esimese raksuga õigesti ja kiiresti hääldada. Igatahes mina mitte! Esimene peatus selle teadküllmisnimega linnas oli Akropolis, mis on üks suurtest kaubamajadest Leedus. Sealt siis muretsesime endale teise interneti, et Leedus hakkama saada. Käisime ka toidupoes ja pole raske arvata, et tegemist oli järjekordse Maximaga, te lihtsalt ei kujuta ette või no isegi kujutate, kui palju neid leidub- kindlasti igas suuremas linnas mitu poodi. Hindade kohta võib öelda niipalju, et midagi utoopilist ei näe- võib öelda, et üpris sama või kallimgi, alkohol pidavat odavam olema. Loomulikult tuli sealt ka esimene ledai ehk jäätis ja koguni banaanijäätis.

Leedu teede kohta võib öelda, et peamiselt sarnane olemus, kui Lätis, kuid peamine populaane liiklusmärk, mida kohta võib oli 70km/h ja seda nii linnas kui ka linnast väljas, mille teeolud lubaksid Eestis kindlasti 90km/h. Kohalike suhtumine on järjekordselt võrreldav lätlastega. Lisaks sellele leidub eriskummalisi liiklusmärke, mille kohta info puudub.

 

Panevežys- suuruselt viies linna Leedus, mille ääreosa üpris ilmetu oma suurte ostukeskuste ja mitmekorruseliste nõukaaegsete korterelamutega. Õnneks ei saa sama öelda kesklinna kohta, mis tundub inimsõbralikum ja üpris roheline ning väidetavalt on koht populaarne festivalide korraldamiseks ja vaba aja veetmiseks.

Imelikuna näivad Leedus täiesti arusaamatutes kohtades suured ristid, mis oma olemuselt näevad välja nagu altarid- ümbrisetuna madala aiaga ning jalamile asetatud küünalde, lillede vms. Neid näeb nii suurte mnt ääres, asulate juures nii põldudel kui ka koduaedades. 

Lisaks sellele on sagedane vaatepilt üksikutest hobustest või kahest lehmast. Hea õnne korral võib juhtuda nägema hobust põllutöödel, kes põldu künnab, sest Eestiga võrreldes on Leedu paratamatult ikkagi ajast maha jäänud. Kummaline aga ühtegi lammast ei sattunud nägema.

 

Esineme ööbimine Appel eiland’il (N:55°09΄650˝ E:25°18΄648˝). See oli puhtalt juhus, et me sinna sattusime. Leedus on päris raske leida ööbimiskohta, mis vastaks su ootustele ja samas rahakotti ei rüüstaks. Õhtu oli soe ja ilus, mistõttu saime omale lubada telkimiskoha, sest ööbimine bangolos oleks üpris kalliks läinud. 2ne bangolo 65Lt ja 4jane 175 Lt(sh wc ja dušš majakeses sees), telk aga 10Lt, auto 5Lt ja inimene 10Lt, erinevalt Eestist kuulus sinna sisse ka dušši kasutamise võimalus (mainides, et sh kuuma veega) ja korralik wc. Telkimiskoha lähedal asus infopunkt ja söögikoht.

Saime õhtul eneseteadmata kasutada ka tasuta wifit, mida algselt pidasime ostetud Leedu internetiks.

Jätkub(kliki)