Lihtsalt ei usu, mille ma suure tuhnimise peale üles leidsin:D (oma I blogi sissekande). Kahjuks ei saa seda kuidagi sama koha peale tagastada:/ seega ainuke variant on copy paste.
Me and here?
Nagu pealkirigi ütleb: "Me and here?"- Mina, kellel on lausa foobia kirjandite vastu, olen nüüd hakanud blogi pidama. Ei saa päris arugi, miks ma selle tee jalge alla võtsin, ju siis on mu hinges liiga palju, mis tahaks välja saada. Ma ei hakka rääkima oma eelmisest nn blogi eelsest elust...seda kokku võtta ühe päevaga oleks liiga müstiline ja kohati võimatu (ikkagi 21a), see aga ei tähenda, et lausa puhtalt lehelt või mõne jaoks poole pealt alustaksin...luban, et mõni seik kajastub ka siin.
Okei, let's start now...!
Eelmisel õhtul olin äratuseks määranud kella 10:09, jah just 09, mitte 00...kusjuures see on mu nn väike kiiks, naljalt ei leia mu telefonist äratusaega 00-ga...aga see selleks. Hoolimata oma müstilisest äratusajast, pidin ikkagi ärkama varem:/, st et olin sunnitud. Nimelt oli mu majutaja (muidu tore ja sõbralik) otsustanud tolmuimeja oskusi proovile panna...kolistas naabertoas nii nagu seal oleks mõni hullumeelne oma emotsioone välja elanud. Olgu ma võin harjuda selle undamisega, aga kui läheb juba suuremat sorti mööbli ümber tõstmisele, kappide ja sahtlitega kolistamisele, siis ei ole see küll eriti tore. Ma kipun viimasel ajal liiatigi ehmuma, seega vaene mu "koolibri" süda:/ Koos majutajaga läks ka mu uni, lihtsalt ma ei pidanud enam vajalikuks piinata end pooletunnise unega, mis lõppeks äratuskella helinaga, hakka siis oma süda sellega veel kuidagi häirima :D Ajasin siis end üles....vaatasin, mis FBs head ka toimub (viimasel ajal on seal kooli kohta vägagi palju informatsiooni leidunud, et ÕIS on selle kõrval köömes).
Kuna meil akna taga käib vilgas ehitus, siis selle summutamiseks on mõnus kruttida raadiost uus hea sõber PHR (Power Hit Radio), parajasti tuli JÄRJEKORDSELT Alexandra Stan- Mr Saxobeat (rekordiliselt olen PHRst kuulnud 6 korda ja seda 1,5h jooksul (Y), vot see on tase:D). Pärast hommikusööki tuli msn-is rääkima P, kes kuidagi ei suuda pidada päevikut/märkmikku, st. et ta ei tea kunagi (okei veits liialdusega), mis koolis toimus/toimub/toimuma hakkab ja siis olen mina see ullike, kes talle kalendrit mängib. Kuna ma olen paratamatul selline abivalmis (ei taha küll kiidelda), siis ei võtnud see vastamine mul ka "tükki küljest".
Enne kooli minekut sõnumineerisin kursaõele, et teaks, mis mind koolis ees ootab. Kokkuvõttes: väike loeng ja siis liiklusmärgi detailne skitseerimine. Kuna ma ei pidanud seda kuigi harivaks, siis otsustasin koju jääda ja eksamiks kokkuvõtet tegema hakata (selleks on mul kulunud juba nädal aega). Kuna Pips oli mõni päev tagasi ettepaneku teinud neljapäev välja minna, siis haarasin ma sellest kinni ja helistasin talle. Minu kurvastuseks pidid mu kõrvad kuulma: "Telefon, millele te helistate..." Ega siis midagi, teen oma kokkuvõtet edasi:/ Õnneks võttis Pips minuga ise kontakti :D Käisime niisama jalutamas, "tutvustasin" talle veits oma kooliteed. Ta oli vaimustuses, kui kenad majad ja kui roheline seal ikka on. Vahepeal suutsid meie jutustamist "segada" mingid tundmatud noormehed, kes lehvitasid meile parklast (sellel nädalal juhtub seda üpris palju, et keegi võõras lehvitab või "Tere!" ütleb...ju siis olen tuttav või pakatan sõbralikkusest :D), Pips kusjuures arvas, et mu sõbrad...aga võta näpust, ei olnudki:/ Haha väike egolaks! Ja nüüd edasi...rohelust siin tõesti jagub, eriti veel praegu kevadisel ajal, kus kased lehtedes, toomingad ja kirsipuud õitsemas. Wow see on ikka nii ilus, tunne nagu ei elakski linnas, vaid kuskil külakeses. Okei, okei, mis ma siin ikka jahun sellest nii pikalt :D Parem räägin, mis edasi sai. Ükshetk tekkis isu jäätise järgi, siis otsustasime sammud seada Lõunakasse, kus suureks avastuseks olin mina täna ainuke rahaboss. Kuna ma pole kitsi, siis hääle sõbranjele võib rahakoti suud küll paotada. Istusime parklasse ja asusime jätti mugima, kuid peagi hakkas vihma tibutama ja me (suhkrust nagu me ikka tehtud oleme) suundusime poodi sisse tagasi. Vaatasime veits ringi, kuna kell oli juba õhtus, siis Pips pidi kahjuks bussipeale minema (olin lubanud ennast juba mujale). Kuna bussini oli aega 10 mintsa, siis olin lahkelt nõus temaga niikaua aega viitma. Pärast ta lahkumist suundusin toidupoodi, et külmkappi täita. Nüüdseks on mu kõht head ja paremat täis ning jälgin Eurovisiooni 2. pooltfinaali.
Enne kooli minekut sõnumineerisin kursaõele, et teaks, mis mind koolis ees ootab. Kokkuvõttes: väike loeng ja siis liiklusmärgi detailne skitseerimine. Kuna ma ei pidanud seda kuigi harivaks, siis otsustasin koju jääda ja eksamiks kokkuvõtet tegema hakata (selleks on mul kulunud juba nädal aega). Kuna Pips oli mõni päev tagasi ettepaneku teinud neljapäev välja minna, siis haarasin ma sellest kinni ja helistasin talle. Minu kurvastuseks pidid mu kõrvad kuulma: "Telefon, millele te helistate..." Ega siis midagi, teen oma kokkuvõtet edasi:/ Õnneks võttis Pips minuga ise kontakti :D Käisime niisama jalutamas, "tutvustasin" talle veits oma kooliteed. Ta oli vaimustuses, kui kenad majad ja kui roheline seal ikka on. Vahepeal suutsid meie jutustamist "segada" mingid tundmatud noormehed, kes lehvitasid meile parklast (sellel nädalal juhtub seda üpris palju, et keegi võõras lehvitab või "Tere!" ütleb...ju siis olen tuttav või pakatan sõbralikkusest :D), Pips kusjuures arvas, et mu sõbrad...aga võta näpust, ei olnudki:/ Haha väike egolaks! Ja nüüd edasi...rohelust siin tõesti jagub, eriti veel praegu kevadisel ajal, kus kased lehtedes, toomingad ja kirsipuud õitsemas. Wow see on ikka nii ilus, tunne nagu ei elakski linnas, vaid kuskil külakeses. Okei, okei, mis ma siin ikka jahun sellest nii pikalt :D Parem räägin, mis edasi sai. Ükshetk tekkis isu jäätise järgi, siis otsustasime sammud seada Lõunakasse, kus suureks avastuseks olin mina täna ainuke rahaboss. Kuna ma pole kitsi, siis hääle sõbranjele võib rahakoti suud küll paotada. Istusime parklasse ja asusime jätti mugima, kuid peagi hakkas vihma tibutama ja me (suhkrust nagu me ikka tehtud oleme) suundusime poodi sisse tagasi. Vaatasime veits ringi, kuna kell oli juba õhtus, siis Pips pidi kahjuks bussipeale minema (olin lubanud ennast juba mujale). Kuna bussini oli aega 10 mintsa, siis olin lahkelt nõus temaga niikaua aega viitma. Pärast ta lahkumist suundusin toidupoodi, et külmkappi täita. Nüüdseks on mu kõht head ja paremat täis ning jälgin Eurovisiooni 2. pooltfinaali.
Uskumatu, kui palju ma kirjutada suutsin!
(Ja seda veel...nagu mu lapsepõlve parim sõbranna kirja alla kirjutas: „Ära kirjavigu loe!“ kehtib ka mu blogi kohta;))
No comments:
Post a Comment