Tänase päeva rahulik hetk maha istuda ja blogi kirjutada. Hommik algas järjekordselt enne äratuskella. Nimelt helistas mulle kursaõde, kes küsis, kas ma K&Hsse lähen (millest eksamiks valmistumise pärast olin sunnitud loobuma). Märkasin pärast kõne lõpetamist, et kursavend oli mulle kell 2 öösel saatnud sõnumi (ju siis olin piisavalt sügavas unes, et seda varem märgata/kuulda). Sisu oli siis järgmine: Pliis ärata mind kell 9 kui sa ka petsiga sinna büroosse tuled. Nagu arvata võib, siis see äratamine jäi kahjuks ära, sest ärkasin ise 9:45. Vaatasin üle netis kooli kohta info ja äratasin kursavenda msn-is, kuigi ta ei reageerinud sellele:/ aga mis sest ikka, vast ka tema sinna siis ei läinud :D Jätsin väikese ajavaru, et koolis veel veidi materjali üle vaadata. Enne bettoni ühikat suutis mu pilku köita palja ülekehaga (heh kusjuures ütlesin kogemata sõbrannale pärast, et palja alakehaga- no millele ma küll ei mõtle eks, pardon) noormees, kes hakkas vist demostratiivselt (kusjuures olin ainuke neiu seal läheduses) oma jõudu näitama (kukkus lampi bussipeatuse konstruktsiooni kasutades lõuga tõmbama). Ei no pole midagi halba öelda, keha oli (Y). Loomulikult üritasin ma jätta mulje, et see mulle ei mõju (hahaaa ja muidugi). Enne eksamit viisin ära selle jubeda raamatu (vabandused mu arvustuse pärast), millest ma eelmises blogis rääkisin. Kuna aega oli veelgi jäänud, siis kasutasin juhust ja käisin ka õppekorraldusspetsialisti juures, kus täitsin avalduse, et saada 50% soodustust vaktsiinidest (puukentsefaliidi), miks mitte:P, kui selline võimalus antakse. No ma ei kujuta ette, mis jalaga ta küll täna voodist välja astus aga tema külm suhtumine oli ikka nii sõnuseletamatu. Ütlesin, et mille asjus tulin ja ta küsis kohe, et kas olen juba avalduse ka teinud (ei teadnud ma sellest midagi). Ütlesin siis, et ei. Mispeale ta viskas sõnagi lausumata mulle avalduse nina ette. Nujah egas midagi, hakkasin seda täitma, polnud õnneks väga keeruline, kuigi mu peas tekitas küsimärgi üks lünk “Lisa“, mis oli kohe pärast kontonumbrit. Küsisin, et mida ma sinna pean kirjutama. Ta suht nähvas, et tšeki numbrid (no KURAT küll, kus ma peaksin teadma, ega ma selgeltnägija ju pole). Sõbranna oli ikka väga üllatunud tema käitumisest, ta poleks uskunud, et nii ülbelt võib mõni teenindada. Ise olin juba kursis õppekorraldusspetsialisti hoolimatu ja ükskõikse suhtumise, seega ei mingit suuremat üllatust. Täitsin siis selle vajaliku lünga ja läksime kiiresti eksamile. Oi see oli ikka KIRVES, no tõesti ma ei tea, kuidas saab nii keeruliselt küsida või nii konkreetselt, et ei anna vastusega laveerida:/ Olin eksamil vähem, kui oli ette nähtud, lihtsalt ei pidanud enam vajalikuks seal leiutada ja oma pead piinata, kui sealt niikuinii midagi mõistliku välja pigistada ei anna (mainiks ka selle ära, et õppejõud ei jõudnud ka sinna tulla, meid nn valvas raamatukogu töötaja). Parklas nägin bussi koos Piiteriga (täna oli ju see nn ekskursioon Trtus). Üritasin siis kuidagi märkamatul sellest mööda minna (raudselt ikkagi mind märgati). No sorry tõesti aga mul on täna väga palju muudki teha (njh va praegusel hetkel). Seadsin sammud kodu poole, kus mind peatas reisirong.
Rääkisin samal ajal emaga, et kuna, kuidas ma kodulinna lähen. Pärast rongi märkasid mind kursavennad (nende nimesid ma lihtsalt pean viisakusest ära märkima: Rait ja Roman), üks neist käega viibates, et peale tuleksin. Loogiž et läksin. Ise nad pidid minema Lõunakasse, aga kuna mu kodu asub suht selle lähedal, siis no miks mitte ka mind enne ära visata. SUURED TÄNUD! Võiks igapäev mind selline luksus tabada. Kusjuures gümnaasiumis käies juhtus seda tihti, kui mõni klassivend mulle heastpeast küüti pakkus (haha elasin ju vaid umbes km kaugusel). Mõnus, kui selliseid inimesi mu elus ikka on :D Kursavennad olid üllatunud, et ma igapäev sellise pika maa maha käin. Respect mulle :P Üks ütles, et ta ei viitsi isegi bettonist Metsamajja minna (heh kõigest ju 10-15 min. tee). Aga, mis teha, kui mulle ei meeldi bussiga sõita (rääkimata, siis ühistranspordist). Lisaks ütlesin, et mõnus tasuta trenn ka ju :D:D Okei need on siis praeguseni kõige tähelepanuväärsemad toimumised. Hakkan varsti sööma ja siis ootan edasi, kui mu naaber (kodulinna) mulle helistab, et saaksin kätte läpaka tšeki ja viia talle oma kott koos kõige vajalikuga, et ma homme väga palju asju kaasa ei peaks tarima. Lõunakas siis tegelen selle mure likvideerimisega ja õhtuks söögi ostmisega. Ahjaa pean veel bussipileti ka ostma, et õhtul kuidagi lihtsamalt kesklinna saada. Lähme täna Kairiga klubituurile, vast saab siis need mornid mõtted ka peast. Ma ei tea, mis needus või Murphi seadus see on, aga alati enne pidu peab midagi juhtuma (on see siis pettumine kelleski, eksam, lihtsalt nõme ilm...). Nagu näha, siis pole ka seekord mingi erand. Aga olgu, nüüd ma sööma!
Tänase päeva rahulik hetk maha istuda ja blogi kirjutada. Hommik algas järjekordselt enne äratuskella. Nimelt helistas mulle kursaõde, kes küsis, kas ma K&Hsse lähen (millest eksamiks valmistumise pärast olin sunnitud loobuma). Märkasin pärast kõne lõpetamist, et kursavend oli mulle kell 2 öösel saatnud sõnumi (ju siis olin piisavalt sügavas unes, et seda varem märgata/kuulda). Sisu oli siis järgmine: Pliis ärata mind kell 9 kui sa ka petsiga sinna büroosse tuled. Nagu arvata võib, siis see äratamine jäi kahjuks ära, sest ärkasin ise 9:45. Vaatasin üle netis kooli kohta info ja äratasin kursavenda msn-is, kuigi ta ei reageerinud sellele:/ aga mis sest ikka, vast ka tema sinna siis ei läinud :D Jätsin väikese ajavaru, et koolis veel veidi materjali üle vaadata. Enne bettoni ühikat suutis mu pilku köita palja ülekehaga (heh kusjuures ütlesin kogemata sõbrannale pärast, et palja alakehaga- no millele ma küll ei mõtle eks, pardon) noormees, kes hakkas vist demostratiivselt (kusjuures olin ainuke neiu seal läheduses) oma jõudu näitama (kukkus lampi bussipeatuse konstruktsiooni kasutades lõuga tõmbama). Ei no pole midagi halba öelda, keha oli (Y). Loomulikult üritasin ma jätta mulje, et see mulle ei mõju (hahaaa ja muidugi). Enne eksamit viisin ära selle jubeda raamatu (vabandused mu arvustuse pärast), millest ma eelmises blogis rääkisin. Kuna aega oli veelgi jäänud, siis kasutasin juhust ja käisin ka õppekorraldusspetsialisti juures, kus täitsin avalduse, et saada 50% soodustust vaktsiinidest (puukentsefaliidi), miks mitte:P, kui selline võimalus antakse. No ma ei kujuta ette, mis jalaga ta küll täna voodist välja astus aga tema külm suhtumine oli ikka nii sõnuseletamatu. Ütlesin, et mille asjus tulin ja ta küsis kohe, et kas olen juba avalduse ka teinud (ei teadnud ma sellest midagi). Ütlesin siis, et ei. Mispeale ta viskas sõnagi lausumata mulle avalduse nina ette. Nujah egas midagi, hakkasin seda täitma, polnud õnneks väga keeruline, kuigi mu peas tekitas küsimärgi üks lünk “Lisa“, mis oli kohe pärast kontonumbrit. Küsisin, et mida ma sinna pean kirjutama. Ta suht nähvas, et tšeki numbrid (no KURAT küll, kus ma peaksin teadma, ega ma selgeltnägija ju pole). Sõbranna oli ikka väga üllatunud tema käitumisest, ta poleks uskunud, et nii ülbelt võib mõni teenindada. Ise olin juba kursis õppekorraldusspetsialisti hoolimatu ja ükskõikse suhtumise, seega ei mingit suuremat üllatust. Täitsin siis selle vajaliku lünga ja läksime kiiresti eksamile. Oi see oli ikka KIRVES, no tõesti ma ei tea, kuidas saab nii keeruliselt küsida või nii konkreetselt, et ei anna vastusega laveerida:/ Olin eksamil vähem, kui oli ette nähtud, lihtsalt ei pidanud enam vajalikuks seal leiutada ja oma pead piinata, kui sealt niikuinii midagi mõistliku välja pigistada ei anna (mainiks ka selle ära, et õppejõud ei jõudnud ka sinna tulla, meid nn valvas raamatukogu töötaja). Parklas nägin bussi koos Piiteriga (täna oli ju see nn ekskursioon Trtus). Üritasin siis kuidagi märkamatul sellest mööda minna (raudselt ikkagi mind märgati). No sorry tõesti aga mul on täna väga palju muudki teha (njh va praegusel hetkel). Seadsin sammud kodu poole, kus mind peatas reisirong. 
Rääkisin samal ajal emaga, et kuna, kuidas ma kodulinna lähen. Pärast rongi märkasid mind kursavennad (nende nimesid ma lihtsalt pean viisakusest ära märkima: Rait ja Roman), üks neist käega viibates, et peale tuleksin. Loogiž et läksin. Ise nad pidid minema Lõunakasse, aga kuna mu kodu asub suht selle lähedal, siis no miks mitte ka mind enne ära visata. SUURED TÄNUD! Võiks igapäev mind selline luksus tabada. Kusjuures gümnaasiumis käies juhtus seda tihti, kui mõni klassivend mulle heastpeast küüti pakkus (haha elasin ju vaid umbes km kaugusel). Mõnus, kui selliseid inimesi mu elus ikka on :D Kursavennad olid üllatunud, et ma igapäev sellise pika maa maha käin. Respect mulle :P Üks ütles, et ta ei viitsi isegi bettonist Metsamajja minna (heh kõigest ju 10-15 min. tee). Aga, mis teha, kui mulle ei meeldi bussiga sõita (rääkimata, siis ühistranspordist). Lisaks ütlesin, et mõnus tasuta trenn ka ju :D:D Okei need on siis praeguseni kõige tähelepanuväärsemad toimumised. Hakkan varsti sööma ja siis ootan edasi, kui mu naaber (kodulinna) mulle helistab, et saaksin kätte läpaka tšeki ja viia talle oma kott koos kõige vajalikuga, et ma homme väga palju asju kaasa ei peaks tarima. Lõunakas siis tegelen selle mure likvideerimisega ja õhtuks söögi ostmisega. Ahjaa pean veel bussipileti ka ostma, et õhtul kuidagi lihtsamalt kesklinna saada. Lähme täna Kairiga klubituurile, vast saab siis need mornid mõtted ka peast. Ma ei tea, mis needus või Murphi seadus see on, aga alati enne pidu peab midagi juhtuma (on see siis pettumine kelleski, eksam, lihtsalt nõme ilm...). Nagu näha, siis pole ka seekord mingi erand. Aga olgu, nüüd ma sööma!
No comments:
Post a Comment